Millist presidenti Eesti vajab?

16. veebruar 2001, 00:00

Kes teab peast nimetada ?veitsi presidenti? Küsimus on klassikaline, vastus jäädakse enamasti võlgu. Ei tea teda minagi. Sobib illustreerima paradoksi, et maailma üht rikkaimat riiki teab igaüks, selle presidenti aga mitte.

Eesti järgmine president valitakse viieks, kui mitte kümneks aastaks. Selle ajaga astub Eesti edasi tohutu sammu ja vajab uusi arusaamu riigipea ülesannetest ja isiksuslikest omadustest. Ülim aeg on nendele mõelda juba täna.

Mida rikkam on riik, seda tagasihoidlikuma välise aupaistega ta oma riigipea ümbritseb. Ja vastupidi ? vaesed, aga muidu häälekad riigid tõstavad oma presidendi kohustusliku jumaldamise tasemele.

Ürikutest võib välja lugeda, et midagi samalaadset leidis riigivanemaga kahjuks aset Eestis enne Teist maailmasõda. Väidetavalt polnud Eesti küll vaene, kuid demokraatiaga polnud asjad kaugeltki korras.

Praegu on Eesti omas regioonis ? regioonis, kuhu me kuuluda tahame ? vaesevõitu riik. Seega võiksime endale lubada veel ühe solisti. (Siin ja edaspidi ei õnnestu kuidagi vältida võrdlusi Lennart Meriga.)

Riigipea ekspordib väikeriigi tuntust väljapoole oma riigi piire, kahtlemata on see õige. Küsimus on selles, kas teiste riikide poliitikud mõtlevad samamoodi kui meie või mitte. Kas väikeriigi positiivne tuntus tuleb ühe isiku silmapaistvusest või riigi kui terviku majanduslikust edukusest. Kas primaarne on dirigent või loeb ikkagi terve orkestri professionaalne tase?

Ideaal on muidugi see, kui mõlemad on tipptasemel, selle nimel ei tohi väsida.

Rõhutades liialt väliseid, võimalik, et kätteõpitud isikuomadusi, ei suuda me välja murda väikeriigilikust mõttemallist, väiksuse tõttu sissekodeeritud soovist tähelepanu järele.

Kui soovime, et meist ilmtingimata räägitaks, siis oleks väline tõepoolest õigustatud. Ent rikkas ja auväärses seltskonnas, kuhu meiegi pürime, on ekstravagantsus pigem miinus kui pluss. ?veitsi tasemele ilmselt sellega ei jõua.

Tegus president peab minema maailma mitte ennast näitama, vaid asjalikult tutvustama Eesti uuenduslikku meelelaadi, edusamme, avatust. (Möönan, et presidendi vähesest afi?eeritusest saab rääkida Eesti-suguses parlamentaarses riigis, mitte USA või Venemaa taolises presidentaalses riigis.)

Eesti järgmisel presidendil ei tohi selles ametis olla suuri isiklikke, veel halvem, auahneid ambitsioone. Igatahes mitte suuremaid kui laitmatu päevast päeva teenistus Eesti hüvanguks. ?Kui saan presidendiks, siis luban teha seda, teist ja kolmandat? ? seda on kahjuks liiga vähe.

Ka ei ole nn must hobune, ootamatu väljavalitu, hea riigipea. Üleöö miljonäriks saanud lotovõitja ei tee just kõige arukamaid otsuseid. Ses mõttes on parem, kui riigipea staatus on loomulik areng karjääriredelil, senitehtud töö jätkamine, aga uuel tasandil.

Samuti on tarvis head koostööd Riigikoguga. Süstemaatiline vastasseis, vägikaikavedamine takistab Eesti arengut kõige kindlamini. Muidugi võib president keelduda nt mõne seaduse väljakuulutamisest, kuid niisugune käitumisviis peaks olema erandlik.

Uus riigipea peab olema laitmatu minevikuga, selge see. Avalikus elus ei tohiks olla piinlikke episoode.

Mineviku olulisus ses ametis ei tähenda siiski nostalgilist minevikuigatsust, mis on välja löönud Lennart Meri puhul. Kasvõi ohtrad sõjaväelised autasud oma generatsiooni soomepoistele, aga mitte noorematele majandusinimestele, kasvõi suurimatele maksumaksjatele. Ometi on majandus, ettevõtjad, maksumaksjad need, kes riiki, s.h presidenti ennast, üleval peavad.

Võimalik, et Meri ametist lahkumise väidetav heldekäelisus on kompenseerinud eelmiste aastate ?puudujäägid?, kuid pole tõepoolest viimast autasustatute nimekirja lugenud. Sestap peab uus Eesti president olema positiivse ellusuhtumisega, kindlalt Eesti tulevikule, mitte minevikule orienteeritud poliitik. Minna saab ikkagi ainult edasi.

Minu isikliku veendumuse järgi, ja eelnevat arvestades, sobib Eesti järgmiseks presidendiks kõige paremini Toomas Savi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:09
Otsi:

Ava täpsem otsing