Rootsi saetööstuste pankrotilaine Eestisse?

16. veebruar 2001, 00:00

?Osta elevant ära, saad hästi odavalt, saad kaks ühe hinnaga...? oli aastaid tagasi Arkadi Raikini arutut tarbimist väljanaerva intermeediumi teema. Totaalse defitsiidi tingimustes see kõlama ei jäänud, aga klassikud ongi sellepärast igihaljad, et elavad üle aegade.

Kui aga Eestisse elevant või isegi mitu investeerida...? ?No kuulge, jätke tsirkus!? ? ütleb nüüd mõnigi. Lugu muutub päevakajaliseks, kui elevant asendada saepingiga

Nüüd juba ilma naljata. Viimastel päevadel on mul Metsatööstuse Liidu juhina tulnud korduvalt anda telefonitsi selgitusi osta plaanitsetavate saepinkide kasutusvõimaluste kohta. Inimeste julge pealehakkamine on muljetavaldav ja tekitaks optimismigi, kui sellele lisanduv teadmistepagas ei viiks vägisi äratundmisele, et äkki polegi väljamõeldis CD-lugeja ja kohvitassi aluse segiajamine. Ainuke (kinnis)idee on odavalt saadavad seadmed ja veendumus, et investeeringute puhul ei kehti vanasõna ? ma pole nii rikas, et osta odavat ülikonda. Viimane võiks isegi saepingi suhtes paika pidada, kui tööstuskeskkonna tingimused Rootsis (kus seadmed üleliigseks jäävad) erineks oluliselt Eesti omadest.

Metsasektori ettevõtluskeskkond Rootsis on Eestiga rohkem sarnane kui erinev. Eesti eripäraks on vaid protsesside arengu mõningane ajaline viivitus. Sellel rajaneb ka elevantide ? vabandust, saepinkide ? müüjate äriidee. Seadmed on füüsilise kulumise tasemelt veel kobedad ja nendega võiks palke saagida küll. Moraalse vananemise määramiseks peab esmalt vastama küsimusele: Miks Rootsis pisemad saetööstused lõpetavad ja füüsilises korras olevad seadmed riigist välja müüakse? Etteruttavalt peab märkima, et sama analüüs kehtib ka umbes aastase nihkega Eesti kohta. Piisavalt üldistatud vastus on järgmine:

Suured saetööstused laienevad toodangu omahinna langetamise eesmärgil ja tõrjuvad väikesed turu individuaalsetesse ni??idesse. Oleme kuulnud väljendit ? ?small is beautiful?. Majanduses võib see emotsionaalne väide paika pidada ainult juhul, kui tagatakse samaaegselt väiksem toodangu ühiku omahind.

Tarbija hindab ilu ikka läbi oma rahakoti. Suurte ja väikeste ebavõrdsust suurendab veel erinev võimalus käibe pealt lõpphinda alandada. Väikestele saekaatritele jääb võimalus tegutseda kas eritellimuste või vähekasutatavate materjalide saagimisega. Masstoodangus ei suudeta hinnataseme poolest suurtega konkurentsis püsida.

Miks peaks muretsema eesti inimeste soovi pärast teha läbi samad katsumused mis Rootsiski? Pealtnäha ei peakski. On ju igaühe vaba voli oma raha kasutamise üle otsustada.

Investeeringutel on ka teine külg ? töökohad ja ühiskonna kõrgendatud ootused ettevõtjale. Kuigi turg paneb lõpuks kõik paika, peavad normaalsed ettevõtjad moraalselt ka oma konkurentide tegemiste ja tegematajätmiste eest vastutama.

Kuigi Eesti arengud saetööstuses teatud viitega kordavad põhjanaabrite omi, tuleb lähituleviku palgipõud Eestis sügavam. Põhjus on nende omanike vastutuse vähesus või suisa puudumine, kes omandireformist saadud metsa ainult müügiobjektina ette kujutasid. Lisades vargused ja röövraied, ongi olukord, kus metsa pindaala ja üldise juurdekasvu suurenedes korraliku palgi väljatulek lähiaastatel väheneb.

Loo kirjutasin selleks, et pärast pealkirjas toodud laine ülekäimist, võtta ära võimalus ütlemiseks: ?kes võis küll seda arvata!?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 11:09
    Otsi:

    Ava täpsem otsing