Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Lubame eraseltsid ravikindlustusse?
Ma ei ole küll kuidagi seda meelt, et uisapäisa muudatusi tehes on garanteeritud edasiminek, kuid Äripäeva ettepanekut anda ravikindlustus erasektoris tegutsevate kindlustusandjate kätte tuleb tõsiselt ja igakülgselt kaaluda.
Diskussioon ravikindlustuse teemadel käivitus praegu küll ennekõike riikliku ravikindlustussüsteemi juhtfiguuride ta-sustamispoliitika tõttu. See aga pole peamine probleem, vaid pigem jäämäe veepealne osa.
Nurinaid riikliku ravikindlustuse paindumatusest ja madalast efektiivsusest on olnud ennegi ja usun, et enamik lugejaist võib oma kogemustest tuua näiteid praeguse ravikindlustuse puudustest.
Loomulikult on selge, et kindlustusseltside lubamisega ravikindlustuse mängumaale tuleb teha kardinaalseid ümberkorraldusi kogu süsteemis. See omakorda toob kaasa suuri kulutusi. Teisalt võib loota efektiivsuse suurenemist.
Igasugused muudatused vajavad põhjalikku arutelu ja läbimõtlemist, kuid julge ja aruka pealehakkamiseta pole arengut loota.
Me ei saa rääkida ravikindlustuse konkreetsetest ja määratletud arengusuundadest seni, kuni pole tehtud vastavaid analüüse alternatiivsete võimaluste ? sh eraravikindlustus ? efektiivsuse suhtes. Võimalusi on aga mitmeid.
Nii, nagu liikluskindlustuses hüvitab kindlustamata sõidukite tekitatud kahjud avalik-õiguslik Liikluskindlustusfond, võib sarnast põhimõtet kasutada ka ravikindlustuses.
Teine võimalus on rakendada eraravikindlustust kui seltsi ja kindlustatu (või kindlustatu tööandja) vahel sõlmitavat lepingut ainult töökohta omavate isikute puhul.
Pensionäride ja töötute ravikindlustus jääks riigi õlule, kuid kaoks ära praegune gigantne haigekassasüsteem.
Veelgi radikaalsema võimalusena pakun välja skeemi, kus selle asemel, et vähemkindlustatutele mingit fondi pidada, on riik ise hoopis kindlustusvõtja vaesema elanikkonna kindlustamisel.
On ka üheselt selge, et muudatuste kaalumist ei saa tulla enne arvestuste tegemist ja seadusandjapoolset ?rohelist tuld?.
Enne, kui asuda lõhkuma vana, tuleb välja töötada uus. Ennekõike peab välja selgitama kindlustusfirmade tegeliku huvi asja vastu. Teatavad kogemused näiteks liikluskindlustuses kannatanute ravikulude hüvitamisel ja õnnetusjuhtumikindlustuses on seltsidel olemas.
Teisalt võib karta, et seltsid on ühe kohustusliku kindlustusliigi - liikuskindlustuse - kõrgest kahjususest pisut hellaks tehtud.
Samal ajal peab jälgima, et ei loodaks ka riigipoolseid põhjendamatuid soodustusi seltsidele. Asi peab arenema ikka vabas konkurentsis, mitte kasvuhoonekeskkonnas.
Siin tekib probleeme ka kindlustustegevuse seadusest. Selle rakendussätted näevad küll Euroopa Liiduga ühinemisel ette võimaluse, et ELis tegutsev kindlustusandja võib Eestis filiaali asutada selleks eelnevalt täiendavat luba taotlemata.
Praegu see asi nii lihtsalt ei käi. Samas ei leia ühtegi mõjuvat põhjust, miks seda juba enne ühinemist teha ei võiks.
Eesti kindlustusturg on liiga väike ja madala maksevõimelisusega, et tekitada mõnes suures Euroopa kindlustustöösturis tõsist huvi hakata taotlema eraldi tegevusluba kindlustustegevuseks Eestis.
Konkurentsi vähesus kindlustusturul mõjub kindlustusvõtjale halvasti. Seda enam, et ravikindlustus nõuab know-how?d, mis Eesti seltsidel ses valdkonnas on napp, mõne välisriigi kindlustusandjal aga kindlasti olemas.
Tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustus polegi nii aktuaalne, sest ravikindlustuse kindlustusandja maksaks hüvitise töötajale. Viimane võib hiljem esitada regressi tööandja vastu. Tööandjal on endal võimalus valida, kas ta siis kindlustab oma vastutuse või ei.
On vähereaalne, et ravikindlustussüsteemis tekiksid kardinaalsed muutused aastaga. Kuid riigiametnikke, avalikkust ja loomulikult ka kindlustustööstureid hõlmavaks diskussiooniks peaks mõtteainet olema küllaga. Eriti kui vaadata kasvõi ravikindlustuses ringlevat rahasummat ja selle suure süsteemi üsnagi madalat efektiivsust.