Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kes peab 24.02.2002 aastapäevakõnet?
Ma loodan, et selle mehe nimi on Andres Tarand. Ma arvan, et tema isikuomadused vastavad kõige enam minu arusaamadele nendest nõuetest, mis presidendile esitatakse: arukus, oskus mõelda nii globaalsel kui ka kohalikul tasandil, pikaajaline poliitiline kogemus ja keelteoskus.
See oleks minu poolt küll lausa rumal ja küündimatu, kui ma nüüd kogenud poliitikuna peaks seda ütlema. Isegi kui ma oskaksin enam-vähem täpselt nüüd juba analüüsida, mitte ennustada. Nii et ma seda nime ei ütle, aga ma arvan küll, kes ta on.
Nime ma välja ei ütle. See oleks rumal. Nii sellele, kelle nime ma võiks öelda, kui ka teistele.
Mina näeksin küll täiest südamest, et see võiks olla Tunne Kelam. Ma olen teda nüüd tundnud parlamendi viimase koosseisu valimise ajast ja veidi varasemast ajast ka. Ma olen jälginud teda ja ka teisi kandidaate ja minu meelest kannab tema inimlikku, intellektuaalset ja vaimset potentsiaali neist kandidaatidest, keda on olnud võimalik kujutleda sellesse rolli, kõige rohkem. Talle on antud seda pagasit, millega võiks selle ameti väärikalt välja kanda.
Raske küsimus. Julgen arvata, et kas Toomas Savi, Edgar Savisaar või Siiri Oviir ? keegi nendest. Oma eelistust ma välja ei ütle, kuna täiskampaania ei ole veel peale hakanud.
Ma arvan, et üks erakondadeülene kandidaat. N-ö rahva president. See oleks mõistlik ja hädavajalik praeguses mõnevõrra skisofreenilises tõmblemises, kus ühiskond on lõhestatud. See ei tohiks ilmselt olla ühegi erakonna kandidaat. Ma pakuks näiteks Enn Eesmaa.
Kui nüüd vaadata seda, mis arvamusküsitlused näitavad, siis see võiks olla Toomas Savi. Kui ei tule n-ö musta hobust, mis on poliitikas alati võimalik. Toomas Savi on täiesti kindlasti ka minu eelistus.