Sugulastel pole eeliseid

Seadus lubab lähedaste sugulastega tehingu tegemisel lähtuda isiklikest huvidest, kuid nõuab, et tulumaksu arvestamisel tuleb lähtuda sellisest tehingust, mida maksumaksja oleks teinud sõltumatu partneriga.

Tulumaksuseaduses kasutatakse mõistet ?seotud isikud?. Seda mõistet kasutatakse olukordades, kus seadus näeb maksustamisel ette pooltevahelise tehingu mittearvestamise või selle korrigeerimise.

Kuna lepingupooled on teineteisest majanduslikult või perekondlikult sõltuvad, siis ei pruugi nendevahelised tehingud alati olla vastavuses reaalsete turutingimustega. Selleks et tagada kõikide isikute tulude õiglane ja ühetaoline maksustamine, annabki seadusandja maksuhaldurile võimaluse korrigeerida seotud isikute vaheliste tehingute väärtusi. Siinjuures ei ole üldse oluline, kas tehing oli ajendatud soovist hoida kõrvale tulumaksu tasumisest või oli tegemist tõepoolest siira kavatsusega abistada lähedast inimest.

Seotud isikuks võivad olla nii füüsilised kui ka juriidilised isikud, nii residendid kui ka mitteresidendid. Seotud isik ei pea olema maksumaksja. Seotud isikuks võib olla näiteks mitteresident, kes ei saa Eesti tuluallikast tulu ning ei ole seetõttu Eestis maksumaksjaks. Juhtimis- ja kontrollorgani liikmete loetelu on toodud tulumaksuseaduse §-s 9. Eelkõige kuuluvad selliste organite hulka juhatus ja nõukogu, kuid mõnede juriidiliste isikute puhul kasutatakse ka teistsuguseid nimetusi.

Tulumaksuseaduse §-s 8 toodud loend on ammendav ning selle laiendav tõlgendamine ei ole lubatud. Erinevalt näiteks pankrotiseadusest või tolliväärtuse määramise seadusest ei kasutata tulumaksuseaduses seotud isiku defineerimisel määratlemata õigusmõisteid nagu ?faktiline abikaasa?, ?muu lähedane isik?, ?kaudne kontroll?, ?ühine majanduslik huvi?.

Ammendav ja täpne loetelu on vajalik õiguskindluse seisukohast ning maksumaksja õiguste kaitseks, kuid samas tuleb märkida, et teiste riikide maksuseadustes jäetakse tihti võimalus tunnistada isikuid seotud isikuteks mitte formaalsete seoste, vaid faktilise olukorra alusel. (Lehis, lk 118?122)

Kuigi seotud isikute definitsioon võib tunduda esmapilgul üsna hirmuäratav, tuleb meeles pidada, et enamikul juhtudel ei järgne seotuks olemise faktile mingeid ebameeldivaid maksunduslikke tagajärgi. Kogu tulumaksuseaduse tekstis kasutatakse seotud isiku mõistet ainult kolmes kohas.

Tulumaksuseaduse § 22 näeb ette, et madala maksumääraga territooriumil asuva ning Eesti residentide kontrolli all oleva juriidilise isiku tulu maksustatakse residendist füüsilise isiku tuluna.

Maksukohustuse tekkimiseks peab olema täidetud kaks tingimust. Välismaine juriidiline isik peab olema Eesti residentide kontrolli all, st ühele või mitmele Eesti residendist juriidilisele või füüsilisele isikule kuulub otseselt või koos seotud isikutega kokku vähemalt 50% juriidilise isiku aktsiatest, osadest, häältest või õigusest juriidilise isiku kasumile.

Teine tingimus puudutab konkreetset maksumaksjat. Välismaise juriidilise isiku tulu loetakse residendi maksustatavaks tuluks, kui sellele residendile kuulub otseselt või koos seotud isikutega kokku vähemalt 10% juriidilise isiku aktsiatest, osadest, häältest või õigusest juriidilise isiku kasumile. Tulumaksusumma arvutamist ning mahaarvamiste tegemist sätestavad § 22 lõiked 4?7. Osalused välismaistes ühingutes deklareeritakse füüsilise isiku tuludeklaratsioonis MM. (Lehis, lk 448?459)

Tulumaksuseaduse § 34 punktid 9 ja 10 sätestavad, et füüsilisest isikust ettevõtja ei tohi oma ettevõtlustulust maha arvata kahju, mis tekkis vara turuhinnast madalama hinnaga võõrandamisest maksumaksjaga seotud isikule, samuti kahju, mis tekkis maksumaksjaga seotud isikult turuhinnast kõrgema hinnaga ostetud vara võõrandamisest.

See säte on rakendatav ka mitteresidentidest juriidilistele isikutele, kellel ei ole Eestis registreeritud püsivat tegevuskohta ning kes deklareerivad Eestis toimunud ettevõtlusest saadud tulu.

Tulumaksuseaduse 2000. aastal kehtinud redaktsioon ei sisaldanud viidet turuhinnale. Järelikult maksustatakse 2000. a tulude deklareerimisel seotud isikutega tehtud tehingute puhul ostu- ja müügihindade erinevused, 2001. a tulude deklareerimisel aga ostu- või müügihinna ja turuhinna erinevused. Täpsem maksuarvestuse kord sõltub sellest, kas ettevõtja on vara soetamismaksumuse tulust maha arvanud täies ulatuses või on arvutanud amortisatsiooni. (Lehis, lk 639?641)

Kui varasem tulumaksuseadus nägi nn siirdehindade kasutamise korral ette võimaluse suurendada ettevõtte maksustatavat tulu, siis praegu maksustatakse tehingute hinnavahed iseseisva maksuobjektina. Tulumaksuga maksustatakse kas tulu, mille maksumaksja oleks saanud, või kulu, mis oleks maksumaksjal jäänud kandmata, kui seotud isikuga tehtud tehingu väärtus oleks olnud selline, mida rakendavad sarnastes tingimustes mitteseotud iseseisvad isikud.

Tehingute väärtuse määramise meetodid on kehtestatud rahandusministri 29.12.1999. a määrusega nr 120. Määruses kirjeldatakse rahvusvahelises praktikas tuntud kolme standardmeetodit: võrreldava hinna meetodit, edasimüügi hinna meetodit ja juurdehindluse meetodit. (siirdehindade rakendamine ? Lehis, lk 909?922, tehingute väärtuste määramise meetodid ? Lehis, lk 923?930, rahandusministri määrus ? Lehis, lk 931?934)

Maksustamise erikorra rakendamiseks on oluline fikseerida ajahetk, millal peavad isikud olema omavahel seotud. Madala maksumääraga territooriumil asuva juriidilise isiku tulu maksustamisel (§ 22) peab seotus eksisteerima sel hetkel, mille seisuga määratakse kindlaks residendi osalus või hääleõigus. Seotud isikule vara võõrandamisest saadud kahju (§ 34 p 9) puhul peab seotus olema võõrandamislepingu sõlmimise hetkel.

Seotud isikult ostetud vara võõrandamisest saadud kahju (§ 34 p 10) puhul peab seotus olema vara ostmise ajal. Siirdehindade määramise (§ 50 lg 4) korral peavad lepingupooled olema seotud tehingu tegemise ajal. Kui tegemist on pikaajalise lepinguga (nt intressita laen, mida tagastatakse 10 aasta jooksul), siis säilib tehingu korrigeerimise õigus ka pärast seda, kui tehingupoolte vahel kaob seotus.q