Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Quo vadis tulumaksuseadus?
Äripäeva ajakirjanik Inge Rumessen tõi oma 16.02.2001 ilmunud artiklis ?Tulumaksuvabastus annab tagasilöögi? avalikkuse ette küllaltki suurt tähtsust omava probleemi, mis vajab täiendavat selgitamist ning loodetavasti pälvib vajalikku tähelepanu.
Läti ja Leedu valitsuste poolt Eesti valitsusele saadetud märgukirjade näol on nimelt tegemist esimese ohu märgiga valdkonnas, mida PricewaterhouseCoopers analüüsis 25.08.1999 Äripäevas ilmunud artiklis ?Pyrrhose võit?.
Uus tulumaksuseadus, mis muutis Eestis tegutsevate juriidiliste isikute maksustamist, võeti suure kiirustamise tähe all riigikogu poolt vastu 1999. aasta lõpus ja see jõustus 2000. aasta alguses. Taoline kiirustamine põhjustas olukorra, kus seaduse koostajatel ei jäänud aega analüüsida uue seaduse mõjusid rahvusvahelisel tasandil.
Üks mõju, mille uus seadus kaasa tõi, on oht ilma jääda olemasolevatest Eesti poolt välisriikidega sõlmitud topeltmaksustamise vältimise lepingutest. Põhjus on lihtne ning seda on hea selgitada Läti ja Leedu näite varal.
Kui maksulepingud Eesti ja Läti ning Eesti ja Leedu vahel sõlmiti, kehtis neis riikides enam-vähem ühtlase suurusega ettevõtte tulumaks. Selline olukord ei motiveerinud üldreeglina kõigis kolmes Balti riigis tegutsevat ettevõtjat ?kantima? kasumeid ühest riigist teise.
Kuna taoline oht puudus ning sooviti arendada paljuräägitud Balti ühise majandusruumi teket, osutus tookord võimalikuks sõlmida väga soodsad maksulepingud, mis tänaseni võimaldavad maksta ühest Balti riigist teise intresse, litsentsitasusid ning teatud tingimustel ka dividende ilma kohaliku tulumaksu kinnipidamiseta.
Nüüd on aga toonane olukord muutunud ? Eestis maksustatakse juriidilisi isikuid oluliselt soodsamalt kui Lätis ja Leedus. See motiveerib näiteks lätlasi ja leedulasi asutama Eestisse äriühingu ning soodsate Balti riikide vahel sõlmitud maksulepingute abil ?kantima? Lätis ja Leedus tekkiva kasumi Eestisse. Läti ja Leedu riik kaotavad aga selle tagajärjena tulu planeeritud ettevõtte tulumaksu laekumistest.
Seetõttu on ka üsnagi ootuspärane, et Läti ja Leedu valitsus ei lase endale liiga teha, vaid muudavad või lõpetavad olemasolevad maksulepingud Eestiga. Nüüd võib küsida ? aga mis selles halba on? Äkki saame hakkama ka ilma Läti ja Leedu maksulepinguteta?
Halb on see, et selge signaal maksuprobleemi olemasolust suhetes Eestiga antakse ka teistele riikidele, kes on Eestiga sõlminud maksulepingu ning järgmised märgukirjad tulevad võib-olla Põhjamaadest või ka USA-st, Suurbritanniast või Hollandist. Kui mõni neist riikidest peaks otsustama olemasoleva maksulepingu lõpetada ning talle järgneksid veel teised riigid, annaks see hoobi Eesti rahvusvahelisele mainele ning investeerimiskliimale üldiselt.
Samuti suurendaks selline stsenaarium tõenäosust, et Euroopa Liit võib hakata nõudma Eestilt kehtiva tulumaksuseaduse muutmist. Nii soovitakse vältida riski, et Euroopa Liidus tegutsevad ettevõtjad hakkavad asutama Eestis äriühingut eesmärgiga suunata siia teistes Euroopa Liidu liikmesriikides teenitud kasumeid, et seeläbi edasi lükata oma koduriigi tulumaksukohustust.
Ülalkirjeldatud probleem on alles esimene tõsisem probleem, mis kaasnes möödunud aasta algusest kehtiva tulumaksusüsteemiga ja mis on pälvinud avalikkuse tähelepanu. Tõenäoliselt ilmneb lähitulevikus veel teisigi taolisi probleeme. Seetõttu on vägagi tõenäoline, et kehtivat tulumaksuseadust tuleb juriidiliste isikute maksustamise osas muuta, kui Eesti ei taha sattuda rahvusvahelise ulatusega konflikti.
Lõpetuseks võiks soovida, et seadusloome eest vastutavad isikud järgmisel korral ei kiirusta ning kaasavad protsessi ka rahvusvahelist kogemust ja oskusteavet omavaid organisatsioone ja isikuid (IFA, IBFD, OECD, rahvusvahelised audiitor- ja konsultatsioonifirmad), kes aitavad probleeme ette näha veidi laiemalt kui ainult siseriiklikust aspektist.