Odav tööjõud on Eesti probleem, mitte eelis

Akadeemia Nord dekaan Igor Gräzin ütles üleeilses Äripäevas, et Eestile on määratud teistele ?pulkade tegija? roll, allhankija staatus. Samal päeval vaeti haridusministeeriumis kutsehariduse arengukava.

Äripäeva arvates on Eesti majanduse probleem odav tööjõud.

Allhange jääb meie pärisosaks senikauaks, kuni Eesti on odava tööjõuga maa. Nagu tõdes haridusministeeriumi arutelul Tööstuse ja Tööandjate Keskliidu juht Henn Pärn, ei taga korralikku tööhõivet üksnes kutsehariduse reform, vaid ka palk peab tulevasi töötajaid motiveerima õpitud erialal tööle asuma. Odav tööjõud tähendab allhankega leppimist, väikest kasumit, arendustegevuse puudumist. Tõsi, ka kindlat sissetulekut. Teisalt aga ebastabiilsust, sõltumist piiri taga tehtud otsusest ? võtame kasvõi Elcoteqi näite.

Ühest küljest on tuttav tööandjate kurtmine, et kvalifitseeritud tööjõudu ei ole saada, teisalt ei suudeta neile korralikult maksta, kolmandalt poolt on inimesed ise nõus vähese raha eest töötama. Ent see tendents on muutumas. Eesti majanduses seisab toimetuse arvates ees uus restruktureerimisprotsess. Esimene oli erastamine, nüüd tuleb teine. Allhanke tegijate osa hakkab vähenema. See on loomulik asjade käik.

Eilset Äripäeva lugedes võib rõõmuga (?!) tõdeda, et seni odava tööjõuga hiilanud Eesti ettevõtted on leidnud võimaluse veel odavamat tööjõudu kasutada ja tellivad ise Hiinast allhanget. See on võimalik piisava tootmismahu ja müügituru olemasolu korral.

Suured firmad ostavad allhanget idast. Sama teevad soomlased ja rootslased. Väikestele allhangetele spetsialiseerunud Eesti firmade turg kuivab kokku. Odav tööjõud kui Eesti ettevõtjate eelis kaob tasapisi. Peab otsima teisi väljundeid.

Loomulikult mõtleb ettevõtja oma taskuga, ent samamoodi mõtleb ka töövõtja. Tööjõu kallinemine ei tähenda seda, et toimetus kutsuks ettevõtjaid üles hüppeliselt oma palgakulusid suurendama. Aga vähe makstes jäävad nad lihtsalt korraliku tööjõuta.

Nagu ütles rõiva- ja tekstiililiidu tegevdirektor Maie Vader, tuleb igal aastal kutsekoolidest kuhjakaupa rõivaste konstruktoreid, aga õmblejaid ei tule. Sest kedagi ei meelita õmblejaks õppima perspektiiv madalat palka saada.

Täielikult ei kao allhange Eestist muidugi kunagi. Küll aga ei suuda Eesti allhankes enam võistelda Hiinaga. Nii ei tasu ettevõtjal oma äriplaani üles ehitada paarikümnele madala palgaga õmblejale ? nendega ei hoia kunagi nii palju kokku kui tuhandete Aasia nobenäppudega.

Toimub ümberstruktureerumine allhankele, kus tegeletakse tootearendusega, luuakse suuremat lisandväärtust ja töötajaile saab kõrgemat palka maksta. Igaveseks pulkadetegijaks me ei jää, kui me ise oma väärtust ei tõsta.