Laiskus paneb inimesed mõtlema

Kui Üllar Jaaksoo eelmisel aastal Q GSMi tööle läks, tundis ta end telekommunikatsioonivallas kohe kodus olevat.

Juba väikese poisina jooksis Jaaksoo Eesti Telefonis töötanud ema kõrval trafode vahel ringi, punus värvilisest traadist pastakaümbriseid ja vaatas montööride doominomängimist. Kui hommikul oli vaja varakult võistlustele minna, palus ta endale kaugjaamast helistada, et bussist mitte maha jääda.

See oli selge, lühiajaline ja konkreetne ülesanne. Mind ei valitud sinna mitte äri juhtima, vaid et hoida äri toimivana ja aidata ühendada Hoiupank ja Hansapank. Ma olin natuke liiga noor, et asuda püsivalt nii laiaulatuslikku äri juhtima, ja ma andsin sellest endale kindlalt aru.

Minu jaoks on praegu see etapp läbi.

Mõlema ühineva panga nõukogu andis enne minu äraminekut Hoiupangast hinnangu minu tööle nendel päevadel. Anti hinnang, et kohustus oli täidetud korrektselt. Mulle tuli ebameeldiva üllatusena see, et uurija leidis aasta hiljem, et ma ei olnud oma tööd piisavalt hoolikalt teinud. Lõpuks siiski terve mõistus võitis. Aga sellest sai õppida seda, et mitte ainult tegude, vaid ka tegemata jätmiste eest tuleb alati olla valmis vastutama.

Palju jäi pooleli. Ma arvan, et kaks-kolm aastat oleks mul kindlasti jätkunud veel ideid, mida teostada. Mul tekkis küsimus, et kas ma tõesti suudan veel kuskil niimoodi pühenduda kui Hoiupangas, kus sai iga päev kümme tundi töötatud. Esimesel aastal Tallinnas tööd tehes ma ei käinud ühtegi korda isegi kinos, ma ei teadnud ei tantsu-, ei söögikohti. Aga siiski olen suutnud ka nüüd pühenduda. See oligi kõige raskem, et kust veel võtta selline esimene vaimustus.

On küll. Siis ma olin ikka liiga noor ja naiivne. Ma arvan, et minul ei oleks jätkunud nahaalsust ületada nii suuri puudujääke. Aga nüüd tagantjärele on mul hea meel, et seda ei juhtunud ja et need aktsionärid, kes tahtsid muutusi läbi viia, ei saanud minu kandidatuuri läbisurumiseks piisavat arvu hääli kokku.

Juba pangas töötades lugesin ma peaaegu kõiki ajakirju, et sihtrühmi tundma õppida. Hoiupangas vastutasin ma ka turunduse eest ja pidin teadma, mida arvab pensionär Eesti elust. Praegu kuulan ma üle poole ajast autos vene raadiojaamasid, sest teistmoodi ei saagi teada, kuidas üks kolmandik Eestimaa rahvast elab ja mis nende jaoks on popp.

Ajakirjade Kirjastuses töötades oli see konflikt, et teised olid õppinud kirjasõna seadma, kuid mina olin ettevõtte juht ja mul oli õigus kaasa rääkida väljaannete sisu osas. Kartsin, et kui ma lähen oma maitset peale suruma, siis seda võetakse kui ülemuse maitset ja pannaksegi sisse, aga lugejale ei meeldi. Leppisime kokku, et kui mina midagi arvan, et siis on see ühe kindla sihtrühma esindaja arvamus, mitte paljude lugejate arvamus.

Kui haridust mitte piirata mõistega ülikoolis õpitu, vaid võtta seda kui pidevat enesetäiendust, siis ainult haridusest kasu ongi. Ma alustasin sellel ajal, kui õpetati poliitökonoomiat ja lõpetasin, kui räägiti vabast turumajandusest. Nii et kasu oli siis sellest, et sain aru, kuidas vana süsteem oli loodud, kuidas uus sellest erineb ja missugused on probleemid ühest teise üleminekul. Pigem pean ma enda põhiväärtuseks seda, et olen olnud väga headest spetsialistidest ümbritsetud. Hindan neid haritud inimesi, kellega olen kokku sattunud ja kellega ei ole rääkinud tühjast-tähjast, vaid alati asjast.

Kõige õigem on vast see, et panin juba nooruses selle AAA reitingu paika ? aus, arukas, ambitsioonikas.

Ärastamiskapitalistlikus Eestis on ausus kahjuks seni kummist mõiste. Arukuse asemel kipub valitsema teooriatega uhkeldamine ning ambitsioonikust viljeletakse pahatihti karjerismina.

Jah, ma olen liiga leebelt suhtunud oma laiskusesse, aga samas pidi laiskus olema üks edasiviivatest jõududest, sest ratas, trükimasin ja arvuti olla laiskusest leiutatud. Laiskus paneb inimesed mõtlema, kuidas lihtsamalt saaks. Vahel tulevad sellest välja päris head leiutised või siis efektiivsed süsteemid.

Kohustus ette vaadata. Eriti hea meel on siis, kui mu visioon aasta-kahe pärast täide läheb. Hoiupangas töötades suutsin kaks aastat täpselt ette ennustada, kui palju deebetkaarte me välja anname. Paljud pangas ütlesid, et see ei ole võimalik, kuid me tegime otsuse, et me ei müügi nii nagu teised. Läksime ettevõttesse kohale, rääkisime pearaamatupidajaga, kohtusime töötajatega nende töökohas. Ise käisin korduvalt nii mõneski ettevõtte riietusruumis inimestega rääkimas. Ja need plaanid täitusid. Eriti hea meel on, et mul on õnnestunud oma küüntega seda jäist tuleviku tuuleklaasi kraapida ja sealt natuke ette piiluda, mitte sõita vaid tahavaatepeeglite statistika abil.

Mul ei ole ambitsioone siin Q GSM-is Tele2 kontsernis ametikoha või siis ametinime vahetusele. Ma tahan areneda üheks tippasjatundjaks telekommunikatsiooniäris ja siin on selleks väga suured väljakutsed loodud. Minu jaoks on karjäär see, kui saan kaasa rääkida rahvusvahelisel tasemel mõttevahetustes ja aruteludel.

Mul on võimalus kaasa mõelda, oma ideid anda ja kui neid ka kasutatakse, siis see ongi minu jaoks karjäär.

Autor: Liina Vahemets