Uudised
8. märts 2001 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Mitu korda soovitakse uuesti leiutada jalgratast?

Selle aasta algul väideti ajakirjanduses, et toit kallineb Euroopa Liitu minnes kuni kolm korda. Kui Postimehe ajakirjanik seejuures ühe endise ministri käest päris, miks on Hispaanias tomati hind kolm korda kõrgem kui Eestis, vastas lugupeetav, et ?seal tuleb rohkem kasta.?

See lugu iseloomustab praegust eurodiskussiooni päris hästi. Rumalust ei visata prügikasti, vaid see paljuneb küülikustki edukamalt. Terve mõistus ja elukogemused kaovad korraga nagu vits vette ning tõsimeeli arutatakse, miks on avamaal tomati kasvatamine kallim kui kasvuhoones.

Umbes samamoodi on kulgenud keskustelu maapoodidest ja -apteekidest või töönädala maksimumpikkusest.

Euroopa Liidus ei ole üle 48 tunni nädalas lubatud töötada nelja kuu keskmisena. See ei puuduta aga üldse inimesi, kes ise otsustavad oma tööaja pikkuse üle (omanik, juht, tükitööline jne). Ning eelnimetatustki on arvukalt erandeid - seejuures võib tööinspektsiooni nõusolekul 48 tunni reeglit eirata, kui see ei kahjusta tervist.

Järelikult ei ole töövõtjale seadusest mingeid probleeme ning bürokraatlikud kulud hoiab soovi korral ära tükitöö leping. Nii on täiesti ilmne, et seadus mitte ei keela rikkaks saada, vaid annab lihtsalt ühe väikese lisatagatise töövõtjale, kui tööturu nõrgemale osapoolele.

Eriti mõtlemapanev on aga siinjuures, et nimetatud reegli kasutamine viieteistkümnes maailma edukaima ja jõukaima hulka kuuluvas riigis polnud mõnele meie arvamuskujundajale tõendiks, et midagi hullu siin olla ei saa - pigem vastupidi.

Rääkides maa-apteekide probleemidest seoses vajadusega investeerida ravimite valmistamise ruumi, väitis Äripäeva ajakirjanik Kristina Traks samuti, et need pärinevad Euroopa Liidust, ehkki see nii ei ole.

1995. aastal Eestis heakskiidetud reeglite järgi on apteekidel tõepoolest vaja omada eraldi ruumi rohtude segamiseks, kuid rohupoode võib ilma nendeta pidada küll ja küll. Seega ei võta kirutud investeering maarahvalt rohtude ostuvõimalust.

Erinevus nimetuses annab lihtsalt suurema (ootamatu häda korral võib olla koguni elulise) selguse pakutavate teenuste hulgas. Sarnaseid tarbijaid abistavaid võtteid tunti ja rakendati juba hansaajal, tsaari- või Eesti Wabariigi ajast rääkimata.

Kõige rohkem on Euroopa Liitu viimastel kuudel mustatud aga seoses maapoodide puhtusenõuetega. Teadupärast suleb riik euroreeglitest lähtudes tänavu poed, kus puudub jooksev vesi. Äripäeva toimetaja Inno Tähismaa sõnul läheb seetõttu kinni enamik maapoode. Temaga ühel lainel olev Tiit Toomsalu räägib sadadest maapoodidest. Tegelikult on jooksva veeta Eesti üle 500 maapoest 15.

Ükski euronõuete kriitik ei ütle paraku, kas Eesti peaks üldse loobuma sanitaareeskirjadest või kuidas neid tagada. Terviseohtude kasv tänapäeva aktiivse suhtlemise tingimustes on ilmne ning seetõttu ei tahaks uskuda soovitust nõuetest loobuda.

Kui riik kehtestab reeglid, peab ta ka tagama nende täitmise. Kas me palkame juurde ametnikke ja tõhustame bürokraatiat, et pidevalt kontrollida kuidas müüja Juta pärast möödapääsmatu vajaduse rahuldamist maapoes käsi peseb? Või on lihtsam õppida ajaloost ja teiste kogemusest - kui vett saab kraanist, pesevad inimesed end mitu korda enam.

Juba eelöeldu tekitab paratamatult küsimuse, milleks minna vastuvoolu, milleks uuesti leiutada jalgratast? Kuid iseäranis möödapääsmatu tundub see küsimus, kui vaadata Igor Gräzini eurokommentaare. Gräzin väidab tõemeeli, et ta ei tea ühtki majanduslikku argumenti ELi astumise kasuks. Ja talle ei öelda, et ära siis sel teemal veel sõna võta ? helista esmalt euroinfotelefonile ja tee endale vähemalt asjakohane ABC selgeks.

Mina märgiksin sel puhul, et ELi astumise põhjused, nii majanduslikud kui muud, on loetletud juba 1995. aastal ilmunud valitsuse teesides. Eks neid on üleräägitud nii põhjalikumal kui lihtsamal kujul hiljemgi. Kuna Gräzin tahab põhjendusi nummerdatult, soovitaks tal alustada Euroopa Liidu infosekretariaadi 2001. aasta trükisest Eesti rahva eurohuvi. Kui aabitsatõed selged, saab edasisi juhiseid igast euroinfopunktist.

Äripäev võinuks julgelt soovitada Gräzinil vaadata üle arvamuskülgedel olnud diskussioon. Selles on majanduslikke argumente hulgi, nagu ka igapäevastes uudistes - alates sellest, et Eestisse igatsetud BMW ja teistele sarnastele investeeringutele tasub meil kandideerida ainult eduka ELi pürgijana või lõpetades sellega, et meie rahvusvahelised reitingud (seega raha hind) sõltuvad edust ELi suunal.

Milleks siis kutsuda taas jalgratast leiutama? Ja kas härrased soovivad ratast leiutada kolm, kümme või sada korda?