Nõudepesijast Al Gore?i toitlustajaks

Ethel Kiilmaa 09. märts 2001, 00:00

See kõik juhtus üsna ammu ja oli tegelikult suur juhus. Alustasin Rootsis ühe restorani köögis juba 16aastaselt nõudepesijana. Hiljem sain koka juurde õpipoisiks, sest söögitegemine meeldis mulle. Nüüd olen töötanud kokana kokku kakskümmend aastat.

Ega see nii väga palju ei erinegi. Ma olen töötanud mitu aastat Venemaal ja avanud hotellirestorane suurlinnades. Seal on asjal alati seikluse maik juures. Tallinn on kena, vaikne koht ja ka restorani avamine on olnud võrdlemisi lihtne, sest personal, kellega töötan, on pädev.

Püüan alati kasutada parimaid saadaolevaid toiduaineid. Toiduainete kvaliteet on minu arvates äärmiselt oluline. Retseptid kohandan tavaliselt oma maitse järgi pisut ümber.

Mulle meeldivad väga pisemat sorti kalarestoranid, Tallinnas ma kahjuks ühtegi sellist ei tea. Ka India toit on maitsev, paar korda olen käinud Tanduuris ja ühes teises sarnases restoranis. Selle nimi oli vist Maharaja.

Olen kohanud mitmeid peakokki, keda ma professionaalses mõttes väga imetlen. Eriti on meelde jäänud üks peakokk, kelle alluvuses ma ?veitsis töötasin. Enamasti on üliheade kokkade puhul tegemist oma ala fanaatikutega ja andekate inimestega, kelle olekus ei puudu ka kübeke hullust. Ent ma ei ole kindel, kas ma tahaksin päriselt nende sarnaseks saada.

Armastan väga kala. Kahjuks on Tallinnas värske kala hankimine tülikas, enamasti müüakse seda külmutatult. See seab menüü koostamisele omad piirangud.

See on tähtis juhul, kui kokk peab ise oma jõududega restorani. Suures hotelli restoranis pole see vast nii tähtis, kuna peakokk ei tee ainult süüa, vaid tegeleb palju ka organiseerimistööga.

Peamine põhjus on selles, et koka elukutse on tõesti raske. Tuleb töötada nii nädalalõppudel, varastel hommikutundidel kui ka hilja öösel, ühesõnaga siis, kui teised inimesed puhkavad. Naiste jaoks, kellel on lapsed, on niisugune graafik tihti üsna sobimatu. Töö on ka füüsiliselt raske. Vahel tuleb tassida mitmekümneliitriseid potte ja selleks on jõudu vaja.

Tavaliselt on kõige pretensioonikamad kliendid need, kes töötavad minuga samal erialal.

Peterburis töötades toitlustasin neli päeva endist USA asepresidenti Al Gore?i ja tema kaaskonda. Al Gore?il oli alati igasuguseid erisoove, tuli kiiresti tegutseda. Lisaks olid seal pidevalt FBI ja CIA mehed, kes asepresidenti turvasid ja arvan, et ka toiduproovijad. Ühesõnaga kõik oli justkui filmis.

Kindlasti Prantsusmaa oma, eriti varasematel aegadel. Viimastel aastatel on esile tõusnud ka mitmeid teisi maid, kus osatakse süüa teha. Näiteks ?veitsis, sealsed suured buffet?d on omaette vaatamisväärsused.

Raske öelda. Ühest küljest on hinnad restoranides madalad ja sellise hinnataseme juures midagi väga kõrgetasemelist teha pole võimalik.

Ka Soome turistid, kes Tallinna külastavad, tulevad siia peamiselt odavate hindade tõttu. Teatud mõttes on see muidugi hea, sest linn on nii väike, et ükski restoran ei saa keskenduda vaid ärituristidele, kuna neid lihtsalt pole nii palju. Restoranid peavad arvestama väga heterogeense klientuuriga.

Kuidas võtta, ma ei ütleks otseselt, et ohvreid. Olen alati tahtnud reisida ja seda olen ma tahtmist mööda teinud. Teisest küljest muidugi, peret ja lapsi mul minu liikuva eluviisi tõttu pole.

Tahan kunagi tulevikus avada oma väikese restorani. Ma ei tea veel täpselt, kus see olla võiks. Ehk Rootsis. Sealt olen ma juba kümme aastat töö tõttu eemal olnud.

Tony Bohmani praktikas

  • ?Kunagi Venemaal hotelli restoranis töötades transportis üks kolleeg enne suurt vastuvõttu restorani kärutäit riisi. Käru läks mingil põhjusel kummuli ja terve hotelli koridor sai paksult riisiga kaetud. Uut polnud kuskilt võtta ja menüü osas tuli improviseerida. Õnneks sujus kõik hästi.?

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing