Siiditee, nafta ja impeeriumide ristumisteel

12. märts 2001, 00:00

Kaukaasias on välja kujunenud kummaline olukord: ehkki Venemaad süüdistatakse üha rohkem uusimperialismis, tema mõjuvõim selles piirkonnas tegelikult nõrgeneb. Selle asemel on Kaukaasias ilmne USA ja Türgi mõju tugevnemine.

Eksivad need, kes näevad Venemaas põdurat suurriiki, mis on liiga jõuetu, et kaitsta oma strateegilisi ja ärihuvisid ja vaatlevad Vene traditsioonilisi liitlasi Kaukaasias kui kerget saaki.

Reaalpoliitikutel on ütlemine, et kui öelda Kaukaasia, siis tuleb mõelda Venemaad. Mõlemaid ühendavad sajanditevanused sidemed, mida läbi raiuda on praktiliselt võimatu. Venemaa kohalolek ei piirdu ainult piirkonnas dislotseeruvate Vene vägedega. Palju on segaabielusid, rahvastevahelise suhtlemise keeleks on vene keel ja ärielus domineerivad Venemaa ettevõtted nagu näiteks Gazprom.

Kaukaasia õnn ja õnnetus on nafta. Lääne ärimehed tahaksid rajada miljardeid väärt naftatorustikke ja õhu-, maantee- ja raudteevõrgu, et taaselustada keskaegne Siiditee. USA usub, et nafta aitab õlitada demokraatia rattaid ja tagada piirkonna riikide iseseisvuse. Türgi jaoks on nafta võimalus suurendada oma mõju piirkonnas ja kasutada seda trumbina Euroopa Liiduga läbirääkimistel. Kaukaasia riikide valitsused näevad naftas võimalust muuta oma riigi majandus õitsvaks ja tagada sotsiaalne tasakaal ilma riskantseid reforme läbi viimata.

Siiditee-idee propaganda autor on Gruusia president Eduard ?evarnadze, kes tuli selle ideega lagedale juba 1980. aastatel, kui ta ise oli veel Nõukogu Liidu välisminister. Nagu enamikul perestroikaajastu algatustel ei olnud ka sellel Nõukogude liidrite püstitatud eesmärgil mitte mingisugust pistmist majandusliku mõtlemisega. ?evarnadze-ajastu Gruusia rikkusest räägiti imejutte. Reaalsus oli ja on teistsugune: Bakuu-Supsa naftajuhe toob Gruusiale praegu sisse vähem raha kui mineraalvee eksport Venemaale. Sellel asemel, et seda teadvustada ja hakata lahendama praktilisi probleeme, ennustab Gruusia valitsus uusi naftaleide või toetab plaane ühendada naftajuhtmega Bakuu ja Ceyhan Türgis, käitudes nii nagu oleks ta juba OPECi liige.

Aserbaid?aani suurushullustust on lihtsam mõista, ehkki ka siin on diagnoos täpselt sama. Istudes suurte naftavarude otsas spekuleerib president Alijevi valitsus päevast-päeva ideega, kuhu ehitada naftajuhe. Selle asemel, et hakata ehitusega peale pooldab valitsus kord naftajuhtme rajamist Venemaast mööda Ceyhani, kord teeb aga ettepaneku ühendada naftajuhtmega Bakuu ja Novorossiisk Venemaal.

Ükskõik, kuhu Aserbaid?aan oma torujuhtme lõpuks ehitab, on tegemist väga riskantse projektiga, millel puudub igasugune garantii, et see hakkab andma kasumit. Bakuu hotellid kubisevad naftaparunitest, kuid pankureid, kes tahaksid naftatorustiku rajamist finantseerida jääb järjest vähemaks. Vahepeal on Alijevi valitsus jätnud täiesti tähelepanuta fundamentaalreformid, erastamise ja maa müügi.

Loomulikult oleks tore, kui naftajuhe aitaks Kaukaasial saavutada majanduslikku õitsengut, kuid läheb veel aastaid, enne kui nafta müügist saadav tulu jõuab piirkonna elanikeni. Samal ajal elatakse juba praegu Kaukaasia paljudes kohtades halvemini kui T?et?eenias.

Suurim initsiatiiv õhulosside ehitamiseks tuleb USA-lt ja Türgilt. Sellega kahjustavad nad tegelike reformide elluviimist, ehkki ise nõuavad seda iga päev Venemaalt. Viimane on hõivatud omaenese probleemidega ja ei ole seni kaitsnud oma huve Kaukaasias ega hakanud arendama riikidevahelist koostööd. Ehkki Venemaa roll piirkonnas on vähenenud, on ta Kaukaasia riikidele juba praegu hädavajalik. Tuhanded kaukaaslased töötavad Venemaa linnades ja nende poolt kodumaale saadetav raha on suurem kui Lääne abi ning kaubandustulud kokku. Eksport Venemaale on Kaukaasia tööstus- ja põllumajandustootjate jaoks elu ja surma küsimus.

Venemaa valitsus teab, et nõrk Kaukaasia toob endaga kaasa suure majandusliku, sotsiaalse ja julgeolekualase ohu. Islami fundamentalistide mõju kasv selles piirkonnas on tihedalt seotud Kaukaasia majanduse nõrkusega. Vanade harjumuste kaotamine, nagu näiteks viisare?iim Gruusiaga ei sa olema lihtne. Sõda T?et?eenias näitas, kui kohutavad võivad olla alternatiivid.

Putini valitsus peaks olema üle oma haavatud uhkusest ja astuma otsustavaid samme infrastruktuuri ja kaubanduse arendamiseks Kaukaasia riikidega. Ainult sellise programmi abil võib Venemaa saavutada seda, et ta etendab Kaukaasias konstruktiivset, mitte destruktiivset rolli.

© Project Syndicate

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:15
Otsi:

Ava täpsem otsing