Riik sekkub seal, kus turg ei toimi hästi

Ettevõtluse riiklike toetusmeetmete teema äratab alati vaidluse valitsuse turule sekkumise otstarbeka määra üle. Osa otsustajaid on veendunud, et Adam Smithi nähtamatu käsi hoolitseb elujõuliste ettevõtmise vajaduste eest, samas kui teised leiavad, et vaba turg pole täiuslik ning oma piiratuse tõttu õõnestab perspektiivikate ettevõtete arengut.

Arenenud riigid näivad siiski üha enam joonduvat majandusteadlase Porteri suunale, kes rahvaste konkurentsieeliste üle arutledes (Porter 1998) leiab, et ?valitsuste roll on olla katalüsaator ? luua tingimused, milles ettevõtted saavutavad konkurentsieeliseid, mitte ise otseselt protsessi sekkuda. Valitsus peaks pigem võtma kaudse kui otsese rolli.?

Siiski erineb valitsuse sekkumise määr eri maades tunduvalt. ?Otsene? toetussüsteem annab avalike vahendite arvelt kapitali otse ettevõtjale, samas kui ?kaudne? süsteem tegeleb finantsvahendajatega nagu pangad ja riskikapitali haldajad, kes siis omakorda rahastavad ettevõtteid. Üldine näide kuue OECD maa toetussüsteemide iseloomust on tabelis.

On tähelepanuväärne, et pea kõik nimetatud riigid kompenseerivad turu puudujääke ka otselaenude ja riskikapitaliga. Eestis lõpetati sihtasutuste reformiga otsene laenuandmine ära ja mindi üle ?kaudsetele? garantiiprogrammidele.

Erand on Põllumajanduse ja Maaelu Krediteerimise Fond, mis väljastab otselaene maade väljaostuks 25 aastase tähtajaga. Riskikapitali osas pole Eestis esialgu kavandamisest kaugemale jõutud.

Kõik teame ütlust: ?Laenusaamiseks pead tõestama, et sa seda ei vaja?. Praktikas küll enamasti ei piisa pangalaenu saamiseks müügilepingute ja tasuvusarvutuste ettenäitamisest. Pankur nõuab laenule tagatist. Sõltuvalt äriidee riskist ja ettevõtte krediidiajaloost, võib pangale piisava kindlustunde andev tagatis osutuda oluliselt suuremaks laenusummast. Laienemiste ja kasvu faasis või ka alustamisjärgus ettevõtted jäävad sageli hätta piisava tagatisvara leidmisel. Ja seda mitte ainult Eestis.

1999. a läbi viidud Grant Thorntoni uurimus 50 000 Euroopa väike- ja keskettevõtte kohta tõi välja, et kapitali kättesaadavus ja kapitali hind on ka rahaliiduga liitunud maade ettevõtetele ikka veel olulised kasvu pidurdajad. Kaheteistkümne takistuse hulgast, mida ettevõtjad esile tõid, oli kapitalile ligipääsu puudumine neljandal ja kapitali hind viiendal kohal (omakapitali vähesus kuuendal kohal) .

Riigi poolt vaadatuna on garantiiskeemil mitmeid eeliseid:

võimaldab eraldatud kapitali mitmekordselt võimendada,toetub era-finantsstruktuuride kompetentsile ja kontorivõrgule,garantii riiklik staatus võimaldab laenuintresse alandada ilma intressitoetusteta,säilitab osapoolte vastutuse riskide jagamise teel laenuvõtja, panga ja garandi vahel,garantiitooteid saab vastavalt nõudlusele kohandada erinevatele finantstoodetele, k.a omakapitali investeeringud.

Ilmselgelt ei saa garantiide abil kõiki probleeme lahendada. Põhjanaabrite jt maade toetusskeeme vaadates hakkab silma, et pakutakse erinevaid tooteid sõltuvalt ettevõtte arengustaadiumist. Ideejärgus olevale ettevõtmisele pakutakse nt konsultatsiooni, rahalist toetust tootearenduseks, kontoriruume inkubatsioonikeskuses; väikeettevõttele mikrolaenu ja toetust töötajate väljaõppeks; keskettevõttele investeerimislaenu ja messitoetust, suurettevõttele ekspordigarantiisid ja abi investorite leidmisel.

Tabelist selgub ka kuidas näevad kuue maa toetusskeemid välja, kui jagada finantsinstrumendid nelja rühma.

Prantsusmaal on BDPME finantsinstrumente kasutanud 20% ettevõtjatest, Soomes Finnverat ligi 10%. Kahtlemata Eesti panganduse edusammudes, on mul siiski raske uskuda, et Eesti ettevõtjatele kapital paremini kättesaadav on kui OECD maades. Meil on aga ettevõtluse riiklikest toetussüsteemidest rääkimine pea-aegu et häbiasi ? peavad veel tagurlaseks, sotsialismi taganutjaks.

Vt. ka tabelit: Kuidas toimivad toetussüsteemid kuues OECD riigis