Vene ettevõtjad Eestis

Nad on reeglina suletumad, hoidudes rohkem omaette ja usaldades vähem nii riiklikke institutsioone kui ka ajakirjandust.

Vene keelt kõnelevate ärimeeste mõningasel usaldamatusel ja omaette hoidmisel on oma ajaloolis-psühholoogilised põhjused, paljusid segab ka vähene keeleoskus. Viimase aja märgina võib täheldada, et poliitiline edu Tallinnas võimuliidus aitab siinsetel vene ärimeestel selga sirgu ajada ja tunda end võrdväärse partnerina.

Vene juhid eelistavad tavaliselt autoritaarset juhtimisstiili, mis sobib hästi nende enamasti venekeelsetele alluvatele. Tippjuht on vene kollektiivis alati suurem juht kui samal positsioonil isik põhiliselt eestlastest koosnevas firmas. Teda austatakse ja talle kuuletutakse vastuvaidlematult. ?Ka suurtes kontsernides Saksamaal ja Jaapanis on tippjuhi roll väga tähtis,? ütleb seepeale ASi Nitrofert nõukogu liige Stanislav Smirnov. Suurte tööstusettevõtete ohjamine nõuab tõenäoliselt kõva kätt nii siin kui seal.

Ladusalt eesti keeles suhtlevat Smirnovi häirib, et seadusandlikud aktid on riigikeelsed ja nende tõlkimine vaevaline. Ida-Virumaal on see tõsiseks takistuseks riigis toimuva mõistmisel. ?Integratsioon pole ju assimileerimine, vaid eri kultuuride sõbralik kooseksisteerimine,? leiab ta.

Vene firmades on paberil endiselt väga suur kaal. Kehtib vaid kirjalikult antud korraldus. Kõik läänelik, nagu ka elektrooniline kirjavahetus, jõuab sinna pisut hiljem kui eestlaste ettevõtetesse, kinnitas üks venekeelsete organisatsioonide elu hästi tundev isik.

Tallinna Masinatehase direktor Sergei Denisenko pahandas paar aastat tagasi Äripäeva peatoimetajaga, miks ei antud kirjutist enne selle lehes ilmumist talle viseerida. Käesoleva loo jaoks materjali kogudes saatsin küsimused seitsmele prominentsele vene ettevõtjale. Kõik nad keeldusid sekretäri vahendusel viisakalt, enamasti ajapuuduse põhjendusel. Tegelikult sattusid küsimused ka ebasobivale ajale. Vaid mõni päev varem oli Metsakalmistu mulda sängitatud siinse vene kogukonna üks liidreid, ajalehe Estonia ja Vene Kultuurikeskuse omanikke Vitali Haitov. Isegi tema lähim äripartner Gennadi Ever tundus matustel tõrjutud olevat.

Ei usu, et vene ettevõtlus oleks Eestis rohkem maffiaga seotud kui eesti oma, kuid on teada, et nn katuse maksmine on endiselt au sees. ?Kõik maksavad,? kinnitas üks kaubanduses tegev vene ärimees.

Paljudele vene keelt kõnelevatele ettevõtjatele ei meeldi, kui neid ajakirjanduses vene ärimeesteks nimetatakse. Alkoholitootmisega tegeleva kontserni Onistar omanik Igor Savenkov, kellega suhtlevad viimasel ajal meelsasti nii Tallinna linnapea kui ka peaminister, armastab rõhutada oma Eesti päritolu ja on leidnud endale veresugulased koguni Rootsist. Savenkov ütleb, et ei tee inimestel rahvuste järgi vahet ja suhtleb võrdselt kõigiga. Töökabinetis on omanimelise viina omanikul nii Eesti kui USA lipp.

Vene kogukonda kuuluvate inimestega vesteldes selgub, et sealsed firmaomanikud ja juhid harrastavad suhteliselt luksuslikku elustiili ja tunnevad eestlastest rohkem muret oma elu pärast, kasutades sageli elukutselisi turvajaid. Autodest on eelistatud suured maasturid ja Mercedes. Rikkamatel ärimeestel on tornikestega majad Meriväljal või Tabasalus, tagasihoidlikuma sissetulekuga ehitavad ümber kortereid Lasnamäel.

Suurt tähelepanu pööratakse laste haridusele. Paljude rikaste venelaste lapsed õpivad ingliskeelses diplomaatide koolis või mõnes muus keele süvaõppega koolis. Hiljem saadetakse nad tavaliselt haridusteed jätkama välismaale. Harvad pole juhtumid, kus lapsi kasvatavad juba maast madalast guvernandid, kelle ülesannete hulka kuulub mõne võõrkeele õpetamine. Eesmärgiks on võetud anda järglastele seda, millest ise olude sunnile ilma jäänud. Seega on aastate pärast Eestis oodata eriti haritud vene päritolu ärimeeste põlvkonna teket. Kuna konkurents ärimaailmas on karm, palkavad mõned suurärimehed oma võsukeste kooli sõidutamiseks autojuhi-turvamehe.

Eesti Vene Ettevõtjate Koja juhatuse liige Koidu Haugas ütleb, et viimasel ajal on nii Eesti riigiametnike hulgas ja ka Moskvas Eesti saatkonnas suhtumine venelastesse märksa paranenud ning see soodustab ka siinset vene äri. ?Kui varem keeldusid ametnikud suhtlemast vene keeles, siis nüüd see enam nii ei ole ja ka need inimesed, kes riigikeelt hästi ei valda, saavad oma asjad aetud,? selgitab ta. Vene ettevõtjad ei tunne ennast enam Eesti elus nii tõrjutuna kui mõne aasta eest, kinnitavad ka asjaosalised ise.

Haugas, kes on abielus siberlasega ja kelle lapsed räägivad mitut keelt, leiab, et vene ettevõtjad on laiema silmaringiga, sest näevad Eestist kaugemale. ?Need, kes siia jäänud, on heal järjel ja tunnevad ennast siin hästi,? kinnitab ta.

Üks valdkond, kus venekeelne elanikkond tugevasti esindatud, on tööstus. Vanad suured tootmisettevõtted, mis tänaseks enamasti erastatud, annavad endiselt tööd sadadele venelastele, ukrainlastele ja teistele slaavlastele. Seal on ka juhtkond ja omanikud enamasti venelased. Eriti kehtib see Ida-Virumaa kohta, kuid ka Tallinnas on näiteks Kalinini tehase järglases Estel Plusis, Balti Laevaremonditehases ja Dvigatelis põhiliselt venekeelne kollektiiv. Suur osa nende ettevõtete toodangust läheb eksporti ja on rahvusvahelisel turul täiesti konkurentsivõimeline.

Otsustav on venelaste osalus läbi Eesti kulgevas transiidis nii raudteel kui sadamates. Selle valdkonna üks suuremaid juhte Aadu Luukas ütleb, et kindlasti kannab iga rahvus ka ettevõtluses oma eripära, kuid tegevus toimub ühes ja sama keskkonnas ühtsete mängureeglite järgi ja mingeid probleeme ta siin ei näe. Eesti ettevõtjad on rohkem konsolideerunud eri organisatsioonide ümber, venelasi takistab ühiskondlikus elus osalemast sageli eesti keele oskuse puudumine, leiab ta. Neil pole ka siin ülikooliaegseid tuttavaid, kellele tuginedes eestlastel Eestis vaieldamatult lihtsam asju ajada. Samas on oma kunagise kodumaaga sideme säilitanud ärimeestel lihtsam tegutseda valdkonnas, mille üks ots Venemaale ulatub.

Küllaltki palju vene ja muudest rahvusest inimesi on tegev turismis, eriti idast läbi Eesti läände kulgevate reiside vahendamises, mille osa on viimastel aastatel oluliselt suurenenud. Samas on ka eestlastes tärganud huvi Vene kultuuri ja sealsete suurlinnade vastu.

Olude sunnil on suur osa venekeelsete ettevõtete erastamise järel tööta jäänud inimesi leidnud endale rakenduse kaubanduses, neist omakorda suur osa turgudel. Turumüüjate hulgas on ka kõrgharidusega pedagooge ja arste, kes pole suutnud ära teha oma ametis jätkamiseks vajalikku keeleeksamit.

Perefirma Volex omanikud Olga ja Juri Reut on teinud suuri edusamme Lasnamäel Mustakivi Keskuse kujundamisel tänapäeva nõuetele vastavaks. Praegu on käsil restorani ehitamine. Endisest tumedates toonides söögikohast, kus kahtlaselt lõbusad noored õhtuti lärmakalt oma asju ajasid, on kavas teha moodsa disainiga meelelahutuskoht.

Reutide suur murelaps on Lasnamäe turg. Ehkki turualuse maa nad konkursi korras kaheks aastaks võitsid, makstes selle eest märksa rohkem kui näiteks Keskturu omanikud oma maa eest, ei lubanud tollane linnaosavalitsus selle aja jooksul ehitama hakata. 3,6 miljonit krooni renditasu tuli lihtsalt korstnasse kirjutada. Nüüd on Volex lõpuks saanud maa rendile kümneks aastaks ja hakkab juba ammugi valminud projekti kohaselt turuhoonet rajama.

Kümne aasta jooksul on Volex kogu teenitud raha äri laiendamisse tagasi pannud. Omandatud on Kotka kalakasvandus, eraisikult ostetud maad Mustamäel Szolnoki juures. Paraku venib kolmekorruselise turuhoone detailplaneeringu kinnitamine sealgi juba kaks ja pool aastat. ?Aga kelle süü see on, kui meil on nii raha kui soov see kõigile kasulikult investeerida, aga meil ei lasta seda teha?? küsib ta.

Olga Reut tõdeb, et kõik Tallinna suured turud on praegu venelaste käes ja konkurents selles vallas väga äge. Ka tema on saanud ähvardusi, et parem oleks loobuda, kuid kange naisena ei saa ta neist hoolida.

ASi Volex eelmise aasta käive oli 23,3 miljonit krooni ja kasum kolm miljonit krooni. Oluliste läbirääkimiste ja lepingute sõlmimise juures kasutavad perefirma omanikud eesti keele tõlki. Olga Reut deklareeris eelmise aasta eest tulusid 400 000 krooni, abikaasa Juri pisut vähem. Perekond elab Meriväljal 220 ruutmeetri suuruses majas ja liisib kaht sõiduautot, maasturit ja Mercedest. Kaks korda aastas käiakse terve perega välismaal puhkamas. Reutide tütar Juulia õpib inglise keele kallakuga vene gümnaasiumis ja käib koolivaheajal maal eesti peres keelepraktikal.