Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Võitlus juustuturu pärast juriidilisest vinklist
Viimaste turu-uuringute kohaselt eelistavad tarbijad aina rohkem eestimaist toodangut. Samal ajal on enamik Eesti tarbijaskonnast hinnatundlik. Sel-lisest kombinatsioonist lähtuvalt on juustu maaletoojad loonud turustamispoliitika, mis mõjutab märgatavalt kohalike tootjate müüginäitajaid.
Käimasolev võitlus Eesti juustuturu pärast puudutab eelkõige maaletoojate ja Eesti tootjate/kaubamärgiomanike õigusi, kuid asja on tahes või tahtmata kaasatud ka tarbijad.
Tekkinud huvidekonfliktile juriidilisest küljest valgust heites on järgnevalt käsitletud peamisi asjasse puutuvaid õigusakte, mis toovad loosse mõningast selgust.
Kaubamärgiseadus on kohaldatav juhul, kui teine isik soovib registreerida õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki või kasutab ilma kaubamärgiomaniku loata viimasele kuuluvat kaubamärki kaupade või nende pakendite tähistamiseks.
Seega on võimalik kohaldada kaubamärgiseaduses sätestatud sanktsioone (haldus-, kriminaal- ja tsiviilvastutust) juustu maaletoojate vastu juhul, kui maaletoojad tähistavad Leedust või mujalt imporditud juustu pakendeid tähisega, mis on identne või äravahetamiseni sarnane Eesti tootja nimele registreeritud kaubamärgiga.
Tarbijakaitseseadus reguleerib eelkõige tarbijate õigusi, kuid mõnel määral kaitseb see ka kaubamärgiomanike ainuõigust.
Nimelt ei ole tarbijakaitseseaduse § 6 lg 5 kohaselt kauplemine tootega, mis on valmistatud kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkudes, lubatud ka siis, kui vahendajat, müüjat või tarbijat kauba eripärast eelnevalt teavitatakse.
Ainuõiguse rikkumiseks loetakse juhtumit, kui teine isik kasutab omaniku loata õiguskaitse saanud kaubamärgiga identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki.
Tarbijakaitseamet saab seega teha ettekirjutuse või kohaldada haldusvastutust üksnes juhul, kui imporditud juustupakendi tähistamiseks on kasutatud Eesti tootjate kaubamärkidega identset või äravahetamiseni sarnast kaubamärki.
Tarbijakaitseseadusest lähtuvalt peab Leedust või teistest riikidest pärit juustu pakend olema varustatud eestikeelse teabega (§ 6 lg 2).
Pakendatud toiduainete märgistamise eeskirja punkt 3 (valitsuse määrus nr 229, 20.06.1994. a) sätestab, et müügipakendil peab olema eestikeelne märgistus, mis peab sisaldama teavet päritolumaa ning tootja või pakendaja nime ning aadressi kohta. Seejuures peab märgistus olema hästi loetav, tarbijale arusaadav ning üheselt mõistetav ning andma toiduaine kohta tõest teavet, mis ei võimaldaks pettust ega toiduaine iseloomu kohta eksitava mulje tekkimist.
Sellest tulenevalt peab imporditud juustu pakendil olema eestikeelne teave juustu leedumaise või muu päritolu kohta viisil, et see ei eksita tarbijat. Seega on AS Estover Kaubanduse nõukogu liikme Ago Tederi seisukoht (ÄP, 16.03.), üsna uljas. Teder ütleb: ?Las ta (tarbija) arvab, et see on Saaremaal toodetud juust, jõudu talle.?
Kuna riigi tasandil ei ole seatud kodumaiste tootjate kaitseks koguselisi piiranguid juustu impordil, kahjustab maaletoojate tegevus küll kodumaiste tootjate huve, kuid ei ole iseenesest ebaseaduslik.
Kõlvatu konkurentsina konkurentsiseaduse tähenduses võib käsitleda üksnes viisi, kuidas maaletoojad imporditud juustu pakendeid tähistavad. Nimelt on kõlvatuks konkurentsiks vaba ettevõtlust kahjustavad heade kommete ja tavadega vastuolus olevad teod, sh eksitava teabe avaldamine, avaldamiseks esitamine või tellimine.
Konkurentsiseaduse § 29 lg 3 kohaselt on kauba tootja, selle päritolu ja muude omaduste märkimine eksitav juhul, kui kaubal endal, selle pakendil, saatedokumentides või mujal on kasutatud märki, teavet, tunnust või nimetust, mis tavalise tähelepanelikkuse juures võib viia eksitusele kauba valmistamise koha, tootja või kauba omaduste suhtes.
Lõpliku vastuse küsimustele, kas avalikkuse tähelepanu pälvinud Leedust imporditud juustu pakendi tähistus on nõuetekohane, tarbijaid eksitav või kaubamärgiomaniku ainuõigust rikkuv, saavad anda üksnes asjakohased institutsioonid. Kui aga tarbijate huve on tarbijakaitseamet kohustatud kaitsma ka omal algatusel, siis kohalike tootjate/kaubamärgiomanike ainuõiguse kaitseks sammude astumine on eelkõige nende endi ülesanne.