Kuidas erastamisagentuuri nõukogu jäi otsustusõiguseta (Ignar Fjuki seletus)

Inno Tähismaa 25. märts 2001, 13:45

Erastamisagentuuri nõukogu liige Ignar Fjuk kommenteerib järgevalt, kuidas agentuuri nõukogu Eesti Raudtee erastamisnõustaja valimisel otsustamisõigusest ilma jäi:

Raudtee erastamisnõustajaks pürgis läbi riigihankekonkursi kolm pakkujat: Balti Cresco Investeerimisgrupi AS, NM Rothschild Sons Limited ja PricewaterhouseCoopers CF IB. Vastavalt riigihanke pakkumise kutse dokumentidele pidid pakkujad esitama nõustamisteenuse osutamise hinna eraldi nõustamisprotsessi esimese ja teise etapi eest, kusjuures esimene etapp pidi lõppema erastamise konkursi väljakuulutamisega ning teine etapp erastamislepingu sõlmimisega.

Cresco soovis saada esimese ja teise nõustamisvooru eest vastavalt 1,98 mln kr ja 3,91 mln kr + 1,75% tehingu ostuhinnast, mille erastaja tasub pärast lepingu sõlmimist. Cresco puhul oleks see tähendanud lõpphinda 23,4 (BRS) kuni 35,6 (Rail Estonia) mln kr. Rothschild soovis saada vastavalt 4,5 mln kr ja 60 mln kr + 0,001% ostuhinnast ehk kokku ca 65 mln kr. Price nimetas esimese vooru maksumuseks 12 mln krooni ja oli nõus ülejäänud voorud tegema tasuta. Seega oli Price puhul mis tahes erastaja puhul lõpphinnaks 12 mln kr.

Agentuuri ette valmistatud otsuse eelnõud, mille kohaselt oleks hanke saajaks osutunud varasem Eesti Raudtee koostööpartner-nõustaja Cresco, Nõukogu ei toetanud.

Kui Nõukogu soovis ise nimetada pakkuja, keda esitada lõpphääletusele (Price), ilmnes, et Nõukogul seda õigust ei ole. Riigihanke läbiviimisel erastamisagentuuri esindanud vandeadvokaat Andres Suik oli hanke teise etapi kutsedokumentidesse omavoliliselt lisanud sätte, mille kohaselt oli Nõukogult võetud õigus ise pakkumisi hinnata.

Kui Nõukogu heaks kiidetud esimese etapi kutsedokumentides oli kirjas: 'Pakkumisi hindab Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu. Pakkumiste hindamiseks valmistab materjalid ette neljaliikmeline komisjon, kuhu kuuluvad kaks AS Eesti Raudtee ja kaks Eesti Erastamisagentuuri esindajat...', siis teise etapi kutsedokumentidest loeme järgmist: 'Pakkumisi hindab esimese etapi pakkumise kutse dokumentide punktis 15.1 nimetatud neljaliikmeline komisjon, kuhu kuuluvad kaks AS Eesti Raudtee ja kaks Eesti Erastamisagentuuri esindajat. Komisjon esitab ettepaneku kinnitamiseks Eesti Erastamisagentuuri Nõukogule. Lõpliku otsuse AS Eesti Raudtee erastamise nõustaja valimiseks teeb (kinnitab) Eesti Erastamisagentuuri Nõukogu...'

Pakkumisi hindas komisjon, kuhu kuulus Eesti Raudtee esindajate ning agentuuri ametniku kõrval ka peadirektor Jaak Liiviku määratud üks nõukogu liige(!).

Samas vaidlustas agentuur resoluutselt ka Nõukogu ettepaneku suunata uue valiku tegemine tagasi komisjonile. Agentuuri väitel oleks see osutanud Nõukogu soovile eelistada Cresco asemel mõnda teist pakkujat ehk teisisõnu - tähendanuks seda, et Nõukogu on asunud ise pakkumisi hindama.

Ühtlasi keelduti Nõukogule esitamast kõiki pakkujate poolt esitatud materjale.

Seetõttu ei jäänud Nõukogul muud üle kui tunnistada nõustaja leidmise konkurss ebaõnnestunuks. Teadaoleval 1999. aasta 8. detsembri koosolekul tegin Nõukogule ettepaneku kaaluda koheselt uue konkursi korraldamist.

Riigihanke konkurssi läbiviimist arutas Nõukogu esmakordselt sama aasta 1. septembril. Siis lepiti kokku, et Eesti Raudtee erastamiseks kaasatakse kaks nõustajat. Ühe nõustaja pidi valima ja finantseerima 3 miljoni krooniga EBRD, teise valimiseks otsustati korraldada EEA lähtetingimuste alusel riigihanke konkurss.

Riigihanke konkursi nurjumise järel, 15. detsembril 1999 toimunud Nõukogu koosolek kohustas agentuuri direktsiooni esitama täiendavalt otsustavate tingimuste alternatiivid erastamise teise etapi nõustamiseks. Veelkord võeti teatavaks, et erastamise esimese etapi nõustamist toetab 3 mln krooniga EBRD.

Järgmisel, 2000. aasta 19. jaanuaril toimunud istungil otsustas Nõukogu ühtegi pakutud alternatiividest (sh hanget ühelt pakkujalt) mitte toetada ja palus agentuuril välja selgitada, kas EBRD on valmis finantseerima ka nõustamise teist etappi. Vaatamata sellele oli agentuur 30. märtsil toimunud Nõukogu istungiks võtnud juba Briti firmalt GIBB Ltd nõustamise alase hinnapakkumise ning tegi seetõttu, motiveerides seda erastamise lühikeste tähtaegadega, ettepaneku riigihanke korraldamiseks vaid ühelt pakkujalt - firmalt GIBB. Kuivõrd hinnapakkumine ületas oluliselt varasemaid pakkumisi, nõustus Nõukogu sellega vaid tingimusel, kui hind edasistel käbirääkimistel oluliselt alla kaubeldakse.

8. mail toimunud Nõukogu istungil selgus aga ootamatult, et peadirektor Liivik oli juba 28. aprillil lepingu GIBBiga allkirjastanud, kusjuures sama hinnaga, mille Nõukogu eelmisel korral oli tagasi lükanud. Leping sündis pärast seda, kui majandusminister Mihkel Pärnoja oli palunud 3. aprillil riigihankeametilt loa tellida hange ühelt pakkujalt. Põhjustena nimetab Pärnoja seda, et vajalikku hanget saab vaid ühelt hankijalt ning ajalise piiratusega seonduvad asjaolud. Samas ei leia 30. märtsi Nõukogu otsuses taolisi motiive.

Kuna leping oli juba alla kirjutatud, kinnitas selle enamik agentuuri Nõukogu liikmetest. Vastu olid riigikogu liikmed Ignar Fjuk ja Liina Tõnisson ning kaubandus-tööstuskoja juht Toomas Luman.

Rahulolematust agentuuri ja seda esindava vandeadvokaat Andres Suigi tegevusega on Nõukogu liikmed avaldanud alates 1999. aasta 8. detsembrist. Möödunud aasta 13. detsembril, kui otsustati AS Eesti Raudtee 66% aktsiate erastamise küsimust, tegi Ignar Fjuk Nõukogule ettepaneku kaaluda umbusalduse avaldamist peadirektor Liivikule. Majandusminister Mihkel Pärnoja tõrjus selle väitega, et agentuur ega Liivik ei ole teinud midagi valesti.

Karikas sai täis. Ettekandjad firmast GIBB, Suik, Sarnet ja Liivik olid olnud äärmiselt erapoolikud ning jäänud korduvalt vahele ebaobjektiivsete väidete ja hinnangutega. Soov Rail Estonia iga hinna eest parimaks tunnistada ületas igasugused piirid.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
10. November 2009, 00:00
Otsi:

Ava täpsem otsing