Totaalse vastuhaku nõue teeb kõhedaks

Häältevahega 64 poolt ja 4 vastu kiitis Riigikogu 6. märtsil heaks ?Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused?. Tegemist on dokumendiga, kus muu hulgas kinnitatakse: Eesti ?on seadnud endale eesmärgiks nii EL kui NATO täisliikmeks saamise.? 64 poolthäält (arv võinuks suuremgi olla, kui kohal viibinuks kõik saadikud) näitab selgesti, et poliitilist tahet liituda Lääne-Euroopa majandus- ja Põhja-Atlandi kaitseruumiga toetavad erakonnad hoolimata kuuluvusest koalitsiooni või opositsiooni.

Siiski ei läinud valitsus julgeolekupoliitika alustega Riigikokku, et saada järjekordset seinast-seina heakskiitu oma Lääne-suundumustele.

Ajaloolane Eero Medijainen juhtis tähelepanu olulisele seigale (EPL, 07.03.). Põhjus, miks need alused nii jäigalt, lausa seaduse jõul nõuavad, et riigi kaitsmiseks rakendataks kogu rahvas ja rahva jõuallikad, johtub ?varasematest (ajaloolistest?) kogemustest ning hinnangutest neile kogemustele ? eriti 1939-40. aasta sündmustele.? Kui 1939. aasta septembri lõpul, kuu aega pärast Stalini ja Hitleri salapakti sõlmimist Põhja- ja Kesk-Euroopa jagamiseks, nõudis NSVL Rahvakomissaride Nõukogu esimees Molotov relvade tärinal punaarmee baase Eestisse, siis otsustas meie poliitiline ja sõjaväeline juhtkond vähem kui nelja päevaga kapituleeruda. See on valus okas iga eestlase südames, ja ma kardan, et mida enam aeg vastuhakust loobumise toonastest argumentidest kaugeneb, seda taunivamaks süüdistused muutuvad.

Niisiis peavad julgeolekupoliitika alused kõige muu kõrval salvima meie haavu ja tagama, et 1939. aasta enam kunagi ei korduks. Kui aga ultimaatum kõigest hoolimata tuleb, siis nõuab Riigikogu verivärske otsus selle tagasilükkamist, ja kui ähvardusele järgneb relvastatud kallaletung (nagu Soomele 1939), siis käivitub see, mida alused (3.1.1.) nimetavad totaalkaitseks.

Ma olen veendunud, et meie riigil peab olema korralikult rahastatud, varustatud, väljaõpetatud usaldusväärne kaitsevägi ja rahval enesekaitsetahe. Ent kuidas suhtuda totaalkaitsekontseptsioon ehk vastupanusse põlvepikkuste poisikesteni?

Eestil on kaks vastandlikku kogemust. Nii lootusetud kui Vabadussõja esimesed päevad ka tundusid, jõudsid õige pea kohale Soome vabatahtlikud, nende järel rootslased, taanlased. Suurbritannia laevastik valvas Soome lahel, jagas Eestile sõjavarustust, hävitas Kroonlinnas venelaste laevu.

Meie ohvitseridele oli algusest peale selge punaväelaste vilets ettevalmistus, motivatsiooni puudus, nende juhtkonna ebapädevus. Vastuhakk oli õigustatud. Kuu ajaga löödi agressor Eestist välja.

21 aastat hiljem oli Teine maailmasõda alanud, Poola vallutatud ning jagatud, Läänemeri Venemaa liitlase Saksamaa täielikus blokaadis, Rootsi neutraalsusest kiivalt kinni hoidmas, Balti koostöö halvatud. Me olime reedetud. Lootus kellegi käest abi saada puudus.

Totaalkaitse kui püüdlus on mõistetav, ent Eero Medijaise sõnul ?hirmutavalt deterministlik?. Lisaksin: kontseptsiooni tolle aspekti sõna-sõnalt võtmine on ohtlikki. See eksitab rahvast ning otsustajaid ja killustab vahendeid kõige tähtsama saavutamiseks. Vastu hakata, kui lootust on abile ? jah. Aga lasta väljapääsuta olukorras suur osa rahvast sellepärast maha nottida, et tulevastel põlvedel (kui pärast tapatalguid neid enam tulemas on) poleks häbi ega valus ? ei.

Lahendus ei ole totaalkaitse, vaid selle eest heaseismine, et Läänemere piirkonda ei tekiks julgeolekuvaakumit ja Eesti suudaks üles näidata usutavat kaitsetahet ning -võimet. Ent veel olulisem, nagu rõhutavad ka heakskiidetud julgeolekupoliitika alused: me ei tohi jääda abistavate liitlasteta, Eesti kuulumine kollektiivse kaitse ühendusse on vältimatu.

Ajalugu, väidetakse, kordavat ennast jantides. Eelkõige säärasteks jantlemisteks peame valmis olema, võimelised nendest hoiduma, neid neutraliseerima, neid tõrjuma. Enamat loota või nõuda on liiast. Eestlasel puudub ühissurma minemise ajalooline kogemus.