Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Tööjõuturu jäikus pidurdab arengut
On loomulik, et USA majanduse hoogustuv jahtumine on tekitanud Euroopas ja teistes riikides terake kahjurõõmu. USA eduka arengu põhjuseks oli paindlikkus ja valmisolek heita kõrvale olnu ja võtta kasutusele uued põhimõtted.
USAs on paindliku tööturu ja konkurentsi saavutused olnud täistööhõive, rohkem kui kümme aastat väldanud aktsiahindade tõus, suurem innovatiivsus ja tootlikkuse kasv. Vaatamata paljude analüütikute ennustustele majandusseisaku negatiivse mõju kohta on veel vara USA majandusmudelile pankrott välja kuulutada.
Seega ei ole eurooplastel tegelikult põhjust väga rõõmustada. Erinevalt USAst on Euroopa tööturul määravaks olnud konservatiivsus, nõuete ühtlustamine, töötajate õigused, sotsiaalne dialoog, ametiühingud ja kõrge palgatase. Selleks, et mitte ärritada rahvast, on vasakpoolsed valitsused loobunud tööturu reformimise mõttest. Euroopa on rikas ja rahulolev, sest muudmoodi Euroopa ennast ette ei kujuta.
Toome mõned näited riiklikust sekkumisest tööturule: 35tunnine töönädal, mis juurutati Prantsusmaal mõned aastad tagasi, oli suur poliitiline edu. Ka Holland, mis edukalt propageerib osalise tööajaga töötamise ideoloogiat, on saanud oma püüdluste eest kiita. Viimase uuenduse sellel teel on teinud nüüd Saksamaa. Saksa sotsiaaldemokraadid on läbi surunud seaduse, mille kohaselt töötajad, kes on töötanud antud ettevõttes kauem kui kuus kuud, saavad nõuda üleminekut lühendatud tööajaga tööle.
Saksamaal on töötaja vallandamine äärmiselt kallis lõbu ja pakub ohtralt võimalusi vallandamisotsuse kohtulikuks vaidlustamiseks. Töötajatel, kes töötavad ettevõttes osalise tööajaga, kuid tahavad töötada täistööajaga, on seaduslik õigus sellele juhul, kui ettevõttes vabaneb selline töökoht. Ainuke piirang on olukord, kui see võib tekitada suuri probleeme ettevõtte tegevuses või kui see segab teiste osalise tööajaga töötajate tööharjumusi.
Majanduslikus mõttes on Saksamaa uuendus rumalus. Tuleks keskenduda ettevõtete konkurentsivõime suurendamisele ja uute töökohtade loomisele, soodustades ettevõtte kasvu. Kirjeldatud reform muudab olukorra tööturul veelgi pingelisemaks.
USAs on ametiühingud nõrgad ja keegi ei koordineeri kollektiivlepingute sõlmimist. Igaüks, kes soovib töötada, ka leiab tööd. Ettevõtted saavad vallandada või värvata töötajaid oma suva järgi. Vist ainuke ettevõte, kus massiline koondamine kujunes tõeliselt kalliks, oli Chrysler, mis, nagu teada, on tegelikult Saksa ettevõte.
Võib öelda, et USAs peab ettevõtte juhtkond mõtlema ainult sellele, kuidas töökohtade vähendamine mõjutab töömoraali ja tootlikkust, kasumiväljavaateid ja aktsiahinda. Euroopas on olukord kardinaalselt vastupidine. Tundub, nagu teeniks ettevõtte äritegevus töötajate huve, mitte vastupidi. Sellised rikkad riigid nagu Saksamaa saavad endale lubada, et tõstavad ettevõtluse kaudseid makse ja juurutavad uusi piiranguid ettevõtete tegevusele. Kuid isegi Saksamaa, ehkki nime poolest kapitalistlik, ei saa lubada endale proletariaadi diktatuuri, sest see mõjub majandusele halvavalt.
Mis saab edasi? Kas saabub Saksamaal olukord, kus keegi ei tööta ja valitseb õitseng? Paljud Euroopa poliitikud näivad uskuvat, et majanduse toimimise põhimõtted on nagu muinasjutt, kus kuldkala täidab kõik soovid. Kuid mis saab tulevikus, sest Euroopa keskmine eluiga üha kasvab? Kes siis maksab töötutele abiraha ja finantseerib töötajate paradiisi?
Jaapan juba avastas, et kakskümmend aastat ebaõnnestunud majanduspoliitikat laostas lõpuks nii riigi juhtimise kui ka finantssüsteemi. Saksamaa liigub oma tööturureformidega samas suunas. Vähe sellest, Saksamaa ei ole üksi: samu põhimõtteid järgib Prantsusmaa, Itaaliast rääkimata.
Euroopa valitsused on ära raisanud viimase aastakümne kogu majanduskasvu, selle asemel et viia tõsiseid reforme läbi suhteliselt kergelt. Praegu on küsimus, kas Euroopa poliitikutel on püssirohtu, et hakata majandust aeglaselt maha jahutama või viima ellu valusaid reforme, sest reaalses elus kuldkalad ei räägi.
© Project Syndicate