Töötud = inimkapitali ränk maksustamine

Artikkel

- Uudised
- 27. märts 2001 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Töötud = inimkapitali ränk maksustamine
Tööpuudusest on saamas Eesti majanduse arengu suurim takistav tegur, rääkimata tööpuuduse sotsiaalsetest aspektidest. Viimaste andmete järgi on töötuid 13,9%, aktiivselt otsib tööhõivetalituste kaudu tööd 57 000 inimest.
Tööpuudus Eestis on põhjustatud tööjõu kõrgest maksustamisest ja uue ettevõtluse alustamise suurtest kuludest ning bürokraatia vohamisest.
Töötute järjekord algab ettevõtja vähesest huvist uute legaalsete töökohtade loomise vastu. Ja miks peakski huvi olema ? ettevõtte investeeringud on 2000. aastast tulumaksuvabad, ent tööjõuga seotud investeeringud, inimkapital, mitte.
Tööjõu maksud pole vähenenud, vaid lähevad jõudsalt tõusu suunas. Tulekul on töötus-, kutsehaigus- ja tööõnnetuskindlustus, millega efektiivsed ja kohusetundlikud tööandjad maksavad kinni saamatuid.
Need palgafondi armutult õgivad kindlustused tuleks lahendada eraalgatuslikus korras kindlustusseltside kaudu. Ehitustöölise ja raamatupidaja tõenäosus tööõnnetusse sattuda on vast a priori erinev, kuid maks on ühesugune.
Ent isegi siin on riigil õnnestunud eraalgatust efektiivselt torpedeerida, nimeks erisoodustusmaks. Tahad oma töötajat kindlustada, maksa kindlustuspreemialt kõigepealt tulumaks ja sotsiaalmaks! Erisoodustusmaks rakendub nt veel töötajate tasemekoolitusele.
Suurettevõtete juhtide vastused maksude tõstmise kavale on iseloomulikud: te võite makse tõsta, kuid siis oleme me sunnitud nii ja nii mitu inimest koondama. See on reaalsus, et raha kusagilt juurde ei tule. Kui riik võtab rasvast manti, jäävad töötajad ukse taha.
Läheneme asjale töötute järjekorra lõpust ? töötuks jäänud inimene soovib ettevõtjaks hakata. Ta võib saada küll stardikapitali 10 000 krooni, kuid see summa bürokraatiaaparaati ei murra. Võrdlused riigilõivude suuruse ja ooteaegade pikkusega seavad Eesti üpris kehva valgusse. Suurte välisinvesteeringute meelitamine ei tähenda seda, et kodutöö ühemehefirmade soodustamisel võib tegemata jätta. Ometi annaks loodud uus ühemehefirma juba alguses tööd 2?3 inimesele. Asi seegi.
Kiire riiklik sekkumine tööpuuduse leevendamisse saab ja peab toimuma maksu- ja riigilõivude poliitika kaudu, mitte abirahade või stardikapitali suurendamise näol. Riiklik pealemaksmine on probleemi illusoorne lahendus. Abirahade suurendamine teeb töötud (euro)laisaks, suurem stardikapital ei muuda inimest ettevõtlikumaks, kui bürokraatia jääb endiseks. Ehk: andkem näljasele hea õng, mitte seljakotitäis kalakonserve.
Riik saab tööpuuduse vähendamisse sekkuda ainult kõrg- ja kutseharidust radikaalselt reformides. Nn riikliku tellimuse lõpetamine elik tasuline haridus pärast gümnaasiumi selekteerib tööturu perspektiivsed erialad ja lõpetab üleproduktsiooni üksnes tööpuudust genereerivatel erialadel.
Hetkel kuum