Autovajadused tuleb kaardistada

Jürgen Täll 30. märts 2001, 00:00

Firmale autode soetamisel ja nende hilisemal haldamisel on kasulik enne ostulepingu sõlmimist kätte võtta pliiats ja kogu autovajadus enda jaoks kaardistada ? luua ametikohtade ja autode jaoks kindel süsteem ning alles seejärel asuda tegutsema.

Olenemata autode arvust ja nende staatusest peaks iga ettevõte töötama välja oma üldised autopoliitika põhimõtted. Selle tähtsust ei tasu alahinnata ka väikeettevõttes, kus on kasutusel vaid mõned sõidukid. Kõige loogilisem oleks käsitleda autode kasutamist sisekorraeeskirjade osana või lausa eraldi dokumendina, mille nimeks võiks olla näiteks ?X ettevõtte autode kasutamise eeskirjad?.

Selline dokument on vajalik selleks, et kõik töötajad saaksid ühtemoodi aru, miks kellelgi on ametiauto ja mismoodi ta seda kasutab. Samuti aitab selline dokument ajas säilitada autode kasutamise põhireegleid. Vastasel juhul pole varsti enam kellelgi meeles, mis aasta eest kokku lepiti. Lisaks on nimetatud eeskirjades võimalik reguleerida mõned juriidilised ja maksualased küsimused.

Autode kasutamise eeskirjades alustame ettevõtte struktuurist ning autovajadustest selle raames. Siinkohal tuleb kindlasti eristada kahte peamist autode kasutusviisi:

  • otseste töökohustustega seotud autod (nt müügimeeste, kaubavedajate jt sõidukid).
  • nn staatusautod (juhtkonna ja tippspetsialistide autod, mis on pigem osa nende motivatsioonipaketist ehk lihtsamalt öeldes ? palgalisa).

Loomulikult aetakse ka ?staatusautodega? ametiasju, kuid mitte pidevalt. Samuti on nende mugavusaste reeglina suurem, kui nö otseste töökohustustega seotud autol. Sellest hoolimata ei tohiks ?staatusautode? tähtsust alahinnata. Tippjuhi aeg, mugavus ja turvalisus on olulised. Samuti näitab auto nii firma kui firmajuhi prestii?i.

Kellele on vaja ametiautot? Esmalt tasub üle vaadata autode kasutamise aktiivsus. Võibolla on mõistlik endise kahe masina asemel pidada ühte, kui nende kasutajate vajadused samal ajaühikul ei kattu. Sellisel juhul on tarvis paika panna autode teineteisele üleandmine ning vastutamine. Samuti on tähtis, et ametiautot ei määrataks nimeliselt, vaid selgelt ametikohast või tööülesannetest lähtuvalt. See välistab hilisemaid probleeme inimeste liikumisel ühelt töökohalt teisele, edutamisel ja tagandamisel. Samuti on see omamoodi motivaatoriks tõusmisel sellisele ametikohale.

Kui autode kasutamise eeskirjadesse saab paika, millisel ametikohal ning milliste ülesannete täitmiseks on firmas ette nähtud ametiautod, on sellele hiljem väga hea toetuda, kui on vaja põhjendada ametiauto soetamist või vastupidi ? sellest keeldumist.

Iga töötaja, iga ametikoht peab tõestama oma autokasutuse vajalikkust, kui see erineb üldisest poliitikast.

Autovajaduse määratlemisel tuleb lähtuda ettevõtte funktsioonidest ja sellest, millised töölõigud vajavad kindlasti pidevat autotranspordiga katmist (müük, objektide kontroll, teenindus jms). Sealt jõuame edasi vajaduste juurde, mis nõuavad osalist autokasutust (vahel vaja dokumente transportida, äripartneritega suhelda, kantseleitarbeid osta jne). Selleks võib mitu inimest kasutada ühte autot eri aegadel. Lõpuks jõuame nn staatusautodeni.

Kokkuhoiupoliitikast lähtudes võiks nüüd vaadata, kas mõni staatusauto katab ehk ära ka osalise kasutusajaga autovajaduse? Siis peaks selle ka selgelt ära määratlema autode kasutamise eeskirjades, et ei tekiks hiljem segadust, et kes ja millal autot tohib kasutada. Nö ?täiskohaga? staatusautode määramisel peab firmajuht endale selgelt aru andma, et sellega kaasnevad ka kulud ja kohustused firma jaoks ning need endale selgeks tegema. Samuti tuleb ka auto kasutajat teavitada sellest, kui ühest motivatsioonitegurist.

Selge on see, et erinevad ametikohad ja tööülesanded nõuavad erinevaid autosid. Ka need oleks soovitav eeskirjades ära määratleda. Kõige lihtsam on seda teha klassifitseerides. Näiteks: müügimehed ? klass B (4-ukseline väikekeskklassi auto, nt Toyota Corolla, Opel Astra vms), müügiosakonna juhatajad ? klass C ( 4-ukseline keskklassi auto, nt Nissan Primera, Ford Mondeo vms) jne.

Klassifikatsioon on kasulik, kuna aja jooksul võivad automargid ning firma eelistused või koostöösuhted erinevate diileritega muutuda. Klassifikatsioon aga peab sobima igasse olukorda.

Töövõtja huvides on mõistagi, et võimalik ametiauto oleks ette nähtud juba tema töölepingus. Nimelt on sisekorra eeskirju ja muid dokumente võimalik firma juhtkonnal sõltuvalt olukorrast muuta, töölepingut ja selle lisasid aga saab muuta vaid kahepoolselt. Seega oleks kasulik enne sellise punkti töölepingusse sissekirjutamist otstarbekas ka seda tõsiasja arvestada.

Järgmises artiklis jõuame selle juurde, millist autot ning milliste põhimõtete järgi kellelegi valida.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 11:19
    Otsi:

    Ava täpsem otsing