Kas maksusoodustusi võiks olla rohkem ja kui, siis milliseid?

Oleks minu teha, ei teeks ma ühtegi erandit ? minu kui maksuspetsialisti vastus on ?ei?. Selles mõttes, et klassikaline, puhas maksuteooria ütleb, et mida vähem maksusoodustusi, seda parem. 1994. aastal oleme maksureformi tehes öelnud ? lai maksubaas ja madalad määrad. Me kogu aeg eemaldume sellest ideoloogiast, millega tulumaksuseadust ja ka teisi maksuseadusi tehti. Kõik soodustused on alati poliitilised, mitte maksupoliitilised otsused.

See oleks mõttetu ja ebaõiglane, kui maksupoliitikud hakkaksid lisama tulumaksuseadusesse selliseid erandeid, nagu tööks vajalike abivahendite, nt raamatud, pastapliiatsid või muu sellise soetamine, niisamuti ühissõidukipiletite ostmine. Jooksvaid kulutusi ei saa kindlasti mitte lisada praegustele soodustustele juurde. Sellisest arvepidamisest ei käiks kellegi jõud üle.

Ma arvan, et inimesel peaks olema võimalik oma tulevikku kindlustada, olgu tegu siis mis tahes äpardustega ? tööõnnetused, kutsehaigused, enneaegne ?rivist? väljalangemine, töötuks jäämine. Mina lubakski ainult ühe erandi ? arvata maksustatavast tulust maha üksnes nimetatud kindluste maksed. Ühiskond peaks vabanema mingisuguste kulutuste kandmisest, töötuse kindlustamine on iga inimese enda asi.

Kuna koolituskulud juba kord on erandina seaduses, siis võib seda sallida ? seda saab käsitada investeeringuna inimese tulevikku ?, kui selle arvel välistatakse potentsiaalsed eelarvekulutused tulevikus.

Iga selline otsus, mida ja miks soodustada või erandiga muuta, on poliitiline. Sellised otsused tehakse väljaspool meie maja.

See on kahe otsaga asi. Ühelt poolt iga erand täidab mingit eesmärki ja teiselt poolt tekitab see mingisugust lisakeerukust maksusüsteemi. Ja kindlasti leiab keegi, et see on ülekohtune või ebavõrdne. Eesti tulumaksusüsteemi on kiidetud selle eest, et see on lihtne, ühetaoline kõigi jaoks. Ideaalis olekski tulumaksuseadus üks lause ? tulumaksumäär on 26%. Selge, arusaadav kõigile ning lihtne ka selle tehniline pool ehk kogumine ja kontrollimine. Iga erandi lisamine viib seadust ideaalist kaugemale. Selles mõttes oleks parem variant, kui poliitikud otsustavad näiteks, et maksumäär on nüüd 20%. Kui eesmärk on aga näiteks soodustada teatud tegevusi või elanikekihte, tulevad mängu erandid. Iga lahendus sõltub eesmärgipüstitusest.

Kui vaatan küsimusele maksumaksja seisukohast, siis arvan, et ma ei jäta näiteks koolis käimata, kui koolituskulusid maksustatavast tulust maha arvata ei saa, ega muutu minu tegevus sellest sõltuvalt, kas maksumäär on 26 või 20%.