Väikeautosse võib sisse jalutada

Suzuki äsja Eesti turule jõudnud väikeautosse Wagon R+ võib vaat et otse sisse jalutada, sest kõrgust ja ruumikust on tal väikeauto kohta üllatavalt palju.

Kui enne proovisõitu Helsingist Jyväskyllä Suzuki Wagon R+ vaadata, on esimene mõte ? erilist sõidunaudingut täna ees ootamas ilmselt pole. Nii pisikese kökatsiga ligi 250 kilomeetrit sinna ja järgmisel päeval sama palju kilomeetreid tagasi sõita tekitab üsna vastakaid tundeid.

Kui siis lõpuks autosse sisse ?jalutada?, paraneb enesetunne oluliselt. Seest ei tundu auto enam sugugi nii tilluke, pigem on ruumi ülearugi. Eriti kõrgusest. Ning isegi kui kõrvalistmele sätib end teine täismõõtmeline meeskodanik, ei teki liigsest lähedusest vähimatki piinlikkustunnet. Laiust on R+ pea sama palju kui Renault Cliol, teisest väike-Suzukist, Altost, on ta laiem tervelt 25 mm.

Samuti ei anna sugugi tunda auto 3,5 meetrine pikkus, mis on ühest keskmisest keskautost tervelt meetri jagu lühem. Istuma mahub vabalt nii esi- kui tagaistmele ja ka kõik kotid ja kompsud mahuvad lahedalt pagasiruumi. Kui järgmisel päeval laevalt maha sõites neli meest kõikide oma kompsude ja kohvritega end R+ lahedalt ära mahutavad, ei jää üle muud kui mahutavuse teemale ühemõtteline punkt panna.

Samal ajal kui Ungaris toodetava R+ mahutavus tekitab autossse sisenedes meeldiva emotsiooni, on disaini osas asi risti vastupidine. Välimuselt on R+ üsna nägus, kuid auto sisemus on pehmelt öeldes ajast ja arust. Enamus nuppusid ja näidikuid pärineb R+ Poolas kokkupandava kloonauto Opel Agila varuosalaost ja näib, et need on seal juba aastaid enne kasutuselevõtmist seisnud. Näiteks spidomeeter ei meenuta isegi mitte enam praeguse Opel Astra oma, vaid pigem kümme aastat vana Opel Kadeti näidikuid. Võrreldes oma põhikonkurendi, Toyota Yarisega, on sisedisainerid vähemalt kümme aastat ajast maha jäänud.

Muus osas ei ole aga R+ sisemusele midagi ette heita. Panipaiku on piisavalt, istmete seljatugesid saab keerata mõlemas suunas alla nii ees kui taga jne. Seega pole isegi väikeauto muutmine väikeseks kaubikuks mingi probleem. Soome kiirteel 1,3 liitrise R+ kaasliiklejatele jalgu igatahes ei jää. Kui palju auto välja võtab, ei saagi proovida, sest ega Soome pole Itaalia, kus igaüks pedaal vastu põrandat sõidab. Iga kiirema liigutuse peale vilgutavad kaasliiklejad tuledega ja näitavad näpuga oimukohta. Kui ei tohi kiirust ületada, siis järelikult nii on. Küll aga tundub tundub, et tehnilistes andmetes lubatud 155 km/h on üsna tagasihoidlik number.

Omaette teema on müra, mis võiks kiirel sõidul olla veidi madalam. Eriti lärmakaks muutub auto 3500 ja 4000 pöörde vahel, üle ja alla selle kaob mingil põhjusel tekkiv müraresonants. Tuulevihin kiirel sõidul eriti ei häiri, küll aga tekitatavad auto kõrge kuju ja küljepeeglid kummalise tuulekeerise, mis märjal teel keerutab pori üle küljeklaaside katusele välja. Peatselt on külgaknad nii määrdunud, et isegi tagavaatepeeglid ei paista.

Seevastu linna passib R+ nagu rusikas silmaauku. Kõrge juhiiste, hea väljavaade, väga täpselt käituv rool ja käiguvahetus ning väike pöörderaadius tagavad tõelise sõidunaudingu. Igatahes on nii käiguosa kui vedrustuse puhul olnud koostöö Opeliga igati asja eest.