EL ise murendab eurousku

Olen ikka soovitanud kõigile, kes soovivad põhjalikumat teavet Euroopa Liidu bürokraatia olemusest, kirjutada taotlus Phare abiprogrammile, projekt ellu viia ja koostada vastuvõetav aruanne. Eurobürokraatia toimib paraku edukalt Eestiski ja kõik me peame üles näitama sügavat tänulikkust meile osutatud abi eest. Alljärgnevalt üks tõestisündinud lugu sellest, kuidas Euroopa Liit oma abiprogrammi kaudu Eestis demokraatiat ja inimõigusi arendab.

ELi demokraatia ja inimõiguste väikeprojektidele kuulutati välja projektikonkurss. Eesti mittetulundusühingud esitasid oma projektid 9. oktoobriks 2000 Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidule (programmi koordinaator). Projekte esitasid kokku 72 ühingut. Projektide ajagraafik nägi ette, et taotlejatele teatatakse Euroopa Komisjoni Delegatsiooni (asub Tallinnas) otsusest hiljemalt 27. novembriks 2000, rahastamislepingutele allakirjutamine toimub hiljemalt 15. detsembril 2000 ja projektide elluviimise algus on 1. jaanuar 2001.

Kui selgus, et kõik lubatud tähtajad hakkavad lõhki minema, pöördusin isiklikult Euroopa Komisjoni Eesti Delegatsiooni vastava töötaja poole selgituste saamiseks. Alustasin telefonipäringutega detsembris. Vastuseks kuulsin, et nad pole erinevatel põhjustel saanud otsuseid teha. Põhjuseks olevat olnud arusaamatused Eesti-poolse partneriga, siis oli jõulupuhkus, siis polnud veel otsust tehtud tehnilistel põhjustel, siis oli delegatsiooni juht puhkusel jne.

Kuna olin järjekindel ja palusin selgitusi igal nädalal, siis sain ka eeltoodud vastuseid erinevates variantides.

Kauaoodatud otsusest teavitati konkursil osalejaid 28. märtsil (kirjal märgitud kuupäev 22. märts 2001).

Projektide puhul on eriti oluline see, et tegevus ei katkeks, uut projekti alustada on alati kallim. Inimõiguste Instituut hoidis kõik oma projekti käivitamiseks vajalikud teenistused alles (töötajad, telefon, ruumid, andmeside lepingud). Küllap oli ka teistel taotlejatel sarnaseid kulutusi.

Palusin selgitust delegatsioonilt ka mittetulundusühingutele tekitatud kahjude hüvitamise ja vabandamise kohta tähtaegadest mittekinnipidamise pärast.

Mulle selgitati, et ei Euroopa Komisjonil ega Eesti Delegatsioonil pole mingeid kohustusi, see on harilik asjade käik ja kui Eestil on pretensioone, siis võib ka abiandmise lõpetamist kaaluda...

Samadel alustel ei saanud ka teistele rahastajatele projekti esitada enne, kui polnud vastust Eesti Delegatsioonilt.

Kerkib üles küsimus, miks EL nõuab Eestilt laitmatut haldussuutlikkust, kui ise näitab ta oma institutsioonides üles eurosuutmatust.

Inimõiguste Instituudi projekt kujutas endast inimõigusalaste nõuannete ja õigusabi tasuta andmist Eesti elanikele ja organisatsioonidele. Seega just see valdkond, mis Eestis on õiguslikult reguleerimata ning on kättesaamatu neile, kel pole raha õigusabi eest advokaatidele maksta.

Eestis kasvab euroskeptitsism ja oma jälje on jätnud sellele suur eurobürokraatia. Sooviksin väga, et ebaefektiivselt töötavad institutsioonid reformitakse ning ELi maksumaksjad võiksid olla kindlad nende rahade otstarbekas kasutamises.

ELi abiprogrammidest abi taotlemine ja saamine nõuab tugevat meelekindlust ning kannatust, samuti piisavalt raha, et võimalikud kahjud kanda. Esitatud 72 projektitaotlusest rahuldati vaid viis, seega 65 ühingut on kahju saanud ning kõige rohkem kahanes ehk usk Euroliitu. Seega Eestile antud rahaline abi 110 000 eurot (ca 1,722 mln kr) on võib-olla palju väiksem, kui kõik kahjud kokku.

Kui see ei ole eurosuutmatus, siis mis see on?