Seina saab augu kergemini kui lakke

Igal majal on osa konstruktsioonielementidest sellised, mis kannavad vahelagede raskust, ja osa elemente kannab vaid iseennast. Viimaseid nimetatakse mittekandvateks tarinditeks. Kandetarinditeks on vahelagesid kandvad seinad ja postid, hoone püstihoidmiseks vajalikud jäikusseinad või sidemed, vahelaeplaat või -talad, vundamendid, katusesarikad ja toolvärk. Mittekandvad on kõik muud elemendid: vaheseinad, põrandad, aknad-uksed, sõrestikseinte voodrid ja vahetäited ning lae- ja põrandalaudised.

Kui maja ümber ehitama hakatakse, tuleb kõigepealt selgeks teha, millised hooneosad on kandvad, millised aga mitte. Sellest sõltuvad ümberehitamise võimalused. Esmalt uuritakse, mis suunas paiknevad laetalad või -paneelid ja millised seinad on kandvad, millised mitte. Ohtlikuks võib muutuda nii koormuse lisamine kui ka vähendamine ? näiteks kui seinale mõlemalt poolt toetuv lagi ühelt poolt lammutatakse.

Olemasolevat kandesüsteemi kardinaalselt ümber kujundada ei tasu. Isegi kui see võimalikuks osutub (enamasti mitte), on tegemist väga töömahuka ettevõtmisega. Näiteks lagede sildepikkuse muutmine ei ole võimalik muidu, kui kogu lagi tuleb lammutada ja asendada.

Majade tellistest või paekivist kandeseinad on enamasti piisava kandevõimega. Neis võib olla pragusid, mille on põhjustanud kas vundamendi vajumine või temperatuurideformatsioon, kuid enamasti ei ole isegi paari sentimeetri laiused praod ohtlikud.

Ohu tunnuseks on praod talade ja silluste toetumiskohtade juures, mis viitavad kohalikule ülekoormusele. Samuti seina kohatine väljamõlkumine, mis võib olla tingitud vertikaalsete kihtide omavahelise sideme puudulikkusest. Seda tuleb ette nõukogudeaegsete mineraalvillsoojustusega seinte puhul, milles sise- ja väliskihte ühendavad traatankrud puuduvad või on läbi roostetanud.

Kui pragunenud seina sisse soovitatakse teha avasid, peab kindlasti asjatundja abiks kutsuma. Meetri või paari laiuste avauste tegemine kiviseintesse ei ole keeruline. Ava tegemiseks paigaldatakse kõigepealt selle kohale sillus (näiteks kahest karprauast, mis asetatakse seina pinnale raiutud soonde) ja siis raiutakse silluse alla ava. Suuremate avade tegemine võib olla töömahukam või koguni võimatu. Kiviseinte ümberehitamine tähendab siiski alati palju tööd ja vaeva.

Majade kandeseinad on sageli ehitatud nn suurplokkidest, mis võivad olla terve korruse kõrgused ja väikeplokkidest, mida rahvas tunneb Narva plokkide nime all. Mõlemad on suhteliselt nõrgad ? märksa nõrgemad kui tellisseinad ? ja tundlikumad nii mehaaniliste mõjutuste (vajumiste) kui ka ilmastikutingimuste suhtes. Sageli on plokkseinad pragunenud või külmakahjustustega.

Plokkseinte ümberehitamisega tuleb olla ettevaatlik. Suurte avade sisselõhkumine tuleb nende puhul kõne alla vaid erandjuhtudel. Nii koormuse lisamisel kui ka koormuspildi muutmisel on kindlasti vaja asjatundja abi.

Raudbetoonpaneelidest seinad on väga tugevad. Siiski peab avade tegemisel olema ettevaatlik, sest arvestada tuleb esiteks paneeli sisemist struktuuri (terassarruse paiknemist) ja teiseks iga konkreetse paneeli osa hoone kujupüsivuse tagamisel. Kaardimaja kukub ümber, kui üks oluline kaart eemaldada, kuigi kaartidel on tugevust piisavalt. Paneelmaja ümberehitamisel on alati vajalik asjatundja konsultatsioon.

Puitseinte ? olgu need siis püstprussidest või sõrestikseinad ? kandevõime ei ole tavaliselt ära kasutatud. Neisse on alati võimalik teha suuri avasid tingimusel, et ehitatakse korralik sillus. Samuti taluvad sellised seinad tavaliselt pealeehitust, kui tuleohutusnormid seda lubavad.

Puitseinte puhul peab vaatama kõigepealt detaile. Kandevõime määravad eeskätt muljumispinnad ? kohad, kus vöötala toetub postile või post aluspuule, st kohad, kus koormus kandub puidu külgpinnale. Kui nendes kohtades ei ole muljumisdeformatsioon märgatav, on konstruktsioonil veel varu. Kui deformatsioon on näha, tuleb konstruktsiooni tugevdada. Puittarindi puhul on see suhteliselt hõlpus.

Kui lagi on kas monoliitbetoonplaadist või toasuurusest paneelist, on sellest alati võimalik ava läbi lõigata ? ka sedavõrd suurt, et saab trepi läbi ehitada. Kuid ka siin peab arvestama ava mõju hoone üldjäikusele.

Nõukogudeaegsete laepaneelide õõnte läbimõõt on kas 105 või 159 mm. Kuni kahe õõne läbiraiumine (st kas 25 või 35 cm laiuse ava tegemine) paneeli oluliselt ei nõrgesta, st paneelist saab läbi viia ventilatsiooni- ja muid torusid.

Trepiava tegemiseks tuleb aga terve paneel lammutada ja selleks on vaja juba professionaalist nõustaja abi. Treppi saab suunata vaid paneeli suunas, suure ava raiumine põiki paneeli tähendaks kogu lae lammutamist ja asendamist.

Puittaladel on nii väikemajade laed kui ka enamiku sõjaeelsete suurelamute laed. Lae kandevõime määrab talade ristlõige ja samm.

Tänapäeval paigutatakse puittalad tihedalt, sammuga tavaliselt 60 cm. Sel juhul on põrand ja lagi jäigad, aga trepiava vajab spetsiaalset töötlust.

Vanades majades on puittalade samm 80?100 cm, talade all ja peal laudis, vahel mullalagi ja helipidav täidis (savi, liiv). Sellisest puitlaest saab trepiava suhteliselt vähese vaevaga läbi lõigata ? kuid ainult talade suunas.

Juurdeehitust on kõige mõistlikum teha nii, et uus ja vana majaosa oleksid eraldi ? kummalgi omaette kandesüsteem, kumbki ei toetu teise peale. Sel juhul saab kumbki hooneosa takistamatult liikuda. Ühenduskohta jääb korrektne vuuk ja ei ole karta, et kuhugi tekiks soovimatuid pragusid.

Sellised liikumised on aga vältimatud. Iga hoone elab, st liigub omasoodu. Maapind vajub ja koos sellega vajub koormuse mõjul ka hoone, betoon ja müüritis kahanevad kuivades ning kivistudes, seinad pikenevad ja lühenevad temperatuuri muutudes.

Kõik need muutused on väikesed, vaid murdosa millimeetrist meetri kohta, aga nende summa võib kümne meetri pikkuse majaosa puhul ulatuda juba mitme millimeetrini ja sellest piisab näotute pragude tekitamiseks. Vanale majale juurdeehitust tehes peab seda arvestama ja jätma piisavalt liikumisvabadust.

Valdav osa meie ehitisi on sedavõrd tugevad, et ühe korruse pealeehitamine on võimalik ? eeldusel, et seda tehakse mõistlikult, koormusi kontrollides. Mitmekorruselistele hoonetele on tavaliselt võimalik peale ehitada ka kaks korrust.

Kuid lisaks kandevõimele peab silmas pidama ka hoone deformatsioone. Kõige mõistlikum on teha pealeehitus kogu hoone ulatuses ühtlase kõrguse ja raskusega ? siis on ka lisanduv koormus ja deformatsioonid ühtlased ning soovimatute pragude tekkimise võimalus minimaalne.

Kui peale ehitatakse vaid ühele hooneosale, siis võivad allesjäävad tarindid deformeeruda erinevalt, ja seepärast võib tekkida soovimatuid pragusid, põrandad võivad viltu vajuda, uksed kinni kiiluda, isolatsioonid katki rebeneda.

Pealeehituse tegemine on võimalik ka siis, kui olemasolevate kandetarindite kandevõime ei ole piisav. Tellistest aknavaheposte saab tugevdada terassärgiga. Liignõrkade sillustalade alla saab ehitada terasraamid.

Isegi vundamentide talda saab laiemaks ehitada või vundamente sissepuuritud vaiade abil tugevdada. Tugevdustööd on paraku kallid. Tihtipeale on tunduvalt lihtsam olemasolevad tarindid lammutada ja nende asemele uued ehitada.

Pealeehitust kavandades tuleb hoonega põhjalikult tutvuda. Näiteks soovis omanik ühele Tallinna kesklinna hoonele kaks korrust peale ehitada. Hoone ehituslugu uurides ilmnes, et tsaariaegsele kahekorruselisele hoonele oli sõdade vahel kolm korrust peale ehitatud. Vundament, mõistagi, olid kavandatud vaid kahekorruselise hoone jaoks.q

Autor: Tiit Masso