Ravikindlustus: kõik on tagurpidi

Ravikindlustus on pensionitemaatika kõrval teine sotsiaalkindlustuse liik, kus potentsiaalseks tarbijaks on kogu elanikkond. See tähendab, et igaüks meist peaks teadma täpselt, kuidas kavatsetakse sotsiaalmaksu kasutada tervise-raviteenuste kättesaamisel.

Süvenedes nüüd ravikindlustuse reformi postulaatidesse, sh vastavasse seaduse eelnõusse, tuleks märkida järgmist.

Selgelt on nähtav, et ravikindlustusseaduse eelnõu ettevalmistajad ei ole saanud selgelt sõnastatud poliitilist ülesannet, mida peaks lahendama või täpselt tegema. Seetõttu on siiani kõik protsessid toimunud tagurpidi.

Nimelt haigekassa seaduse, ravikindlustuse ja ka tervishoiukorralduse seaduste eelnõude väljatöötamise eel oleks pidanud õigusaktides selgelt defineerima, millised on need riiklikud tervishoiupoliitilised eesmärgid ja prioriteedid, mida kavatsetakse lahendada. Arvatavasti on need laialt tunnustatud väärtused nagu elanikkonna tervise säilitamine ja edendamine, haiguste õigeaegne avastamine ja asjakohane ravi, terviseriskide ennetamine. Ühtlasi peaks olema ka selgelt öeldud, kuidas hinnatakse eesmärkide saavutamise ja prioriteetsete probleemide käsitlemise tulemusi.

Seejärel, kui sihid on seatud, peaks uurima erinevaid võimalusi, kuidas eesmärkideni jõuda. Esmalt peab rääkima ressurssidest, mis selleks on vajalikud. Kui rahastamise võimalused ja allikad on selged, alles siis saab rääkida rakendatavatest vahenditest, näiteks haigekassa rollist terviseteenuste kättesaadavaks tegemisel.

Eesti juhtus kõik tagurpidi. Esiteks leiti, et kõige suurem kitsaskoht tervishoiuteenuste osutamisel on eelkõige haigekassade süsteem ja seda peakski eelisjärjekorras reformima. Riigikogu võttiski haigekassa seaduse vastu, kusjuures kellelgi ei tekkinud küsimust, kuidas tervik peaks välja nägema. Enamgi veel, olemasolev haigekassa seadus näib olevat ülimuslik õigusakt, mille järgi peaks hakkama meie vabariigis ravikindlustust ja tervishoiukorraldust tervikuna korraldama.

Kuigi põhimõtted olid kooskõlastamata, kuidagiviisi ikkagi leiti, et ravikindlustuse kaudu peaks lahendama kõiki tervishoiu rahastamisega seotud probleeme. Ühelt poolt ilmselt arvati, et see peaks olema selgelt solidaarne süsteem, teisalt sisaldama sotsiaalkindlustuslikku printsiipi, mis tähendab seotust mõistega ?töösuhe?, aga samas võiks sisaldada ka eraravikindlustuses rakendatavaid põhimõtteid.

Tagatipuks on lisatud korraldusliku iseloomuga sätteid ka haigekassale. Kokku saadi kirju ravikindlustuse seaduse eelnõu, mida on raske hinnata. Seaduseelnõu juurde lisatud seletuskiri on samuti ?seinast-seina? ? sobiva vastuse leiab igale küsimusele ja maitsele, kuidas raha võiks kasutada.

Näibki, et peamine ülesanne meie tervishoiu edendamisel on lakkamatu reorganiseerimine. Eesmärkidest ja täiendavatest rahastamise allikatest ning nende rollist nagu ei peagi avalikult rääkima, piisab vaid teenuste osutajate koondamisest.

Kogu lugu on muutunud ka vormiliselt pikantseks. Nimelt uus haigekassa on iseseisev avalik-õiguslik institutsioon. See tähendab, et kui enne kehtis maksuameti poolt maksumaksjatelt kohustusliku korras kogutud raha kasutamise eest poliitiline vastutus, siis nüüd ei vastuta selle eest enam keegi. Kui keegi arvab, et haigekassa juhatuse liikmed või nõukogu liikmed vastutavad, siis praktikas on see kaheldav väide.

Enamgi veel, olemasolevate eelnõude põhjal võib kindlalt väita, et haigekassa on võtmas endale ka poliitiliste otsuste vastuvõtmise rolli.

Ühtlasi on tekkinud olukord, kus avalik-õigusliku haigekassa kõik lepingupartnerid on lähitulevikus eeldatavasti eraõiguslikud isikud, nii teenuste osutajad kui ka teenuste saajad. Seega uus avalik-õiguslik institutsioon annab uue dimensiooni põhiseaduslike printsiipide tõlgendusele isikute võrdsete õiguste, kohustuste ja vabaduste kohta.

Kas on olukorrast väljapääs olemas? Üks võimalus on olemasolevad ravikindlustuse ja tervishoiukorralduse seaduse eelnõud põhjalikult läbi töötada, kusjuures sellel on mõte ainult siis, kui lähtutakse eeldusest, et samaaegselt tuleb revideerida ka Eesti Haigekassa seadust. Teine võimalus puudub.