GPS taskus lihtsustab Euroopas reisimist

04. aprill 2001, 00:00

Kuni 50 000 krooni maksvaid seadmeid ei saa aga vajalike kaartide puudumise tõttu Eestis ja Põhjamaades kasutada. Küll aga töötab süsteem edukalt mujal Euroopas.

Auto küljes olev andur saab satelliidilt täpsed masina koordinaadid, neid võrreldakse navigatsiooniseadmes oleva informatsiooniga ning seejärel kuvatakse info autos asuva navigatsiooniseadme ekraanile. Vajadusel on võimalik navigatsiooniseadmesse sisestada oma sihtkoht ning seejärel annab juba masin juhile nõu, kuidas ja kuhu tuleb sõita, et täpselt sihtkohta jõuda.

Globaalne asukoha määramise süsteem (GPS) on abiks ka suurte veofirmade omanikele. Vastavate seadmete olemasolu korral on lihtne saada informatsiooni selle kohta, kus üks või teine veoauto parajasti asub, kui kiiresti ning kuhu suundub.

GPS saab oma koordinaadid spetsiaalsetelt satelliitidelt ning annab asukoha tavaliselt vastava koordinaadi (punkti pikkus- ja laiuskraadid) kujul, see sõltub kasutatavast vastuvõtjast. Seega pole enam vajadust kõhutunde, vanamoelise kompassi ega paberkaardi järele, piisab vaid GPS-vastuvõtjast ning äraeksimine kui selline peaks jääma minevikku.

ASi Regio müügiesindaja Erki Kokkota kinnitusel on nii professionaalses kui ka tavakasutuses peamine GPSi kasutusala navigatsioon. Tänu GPSile saab teada, kus GPS-vastuvõtja kasutaja täpselt asub ning liikuda teadaolevate koordinaatidega punkti. Tavatarbija jaoks on Kokkota sõnul siin eeskätt kasutusalaks näiteks metsas ja soos orienteerumine, kui on vaja leida tee tagasi laagrisse või eemale jäetud auto juurde.

Navigatsioonis on koordinaadi teadmine eriti oluline merel, kui pole mingeid teisi objekte, mille järgi oma asukoht kindlaks teha. Tänapäeval on peaaegu kõik jahid, rääkimata suurematest laevadest, varustatud GPS-seadmetega.

Samuti on korralik GPS-vastuvõtja igas lennukis, süsteemi kasutatakse palju ka militaarvaldkonnas, mille jaoks ta omal ajal loodi. Võimalik on GPSi kasutamine ka põllumajanduses. Mullastiku digitaalkaardi olemasolu korral saab põldu väetav traktorist pidevalt kontrollida, kas konkreetne koht vajab väetist või mitte ja vastavalt sellele doseerida ainet.

Oluline abivahend on GPS ka politsei jt operatiivautode jälgimisel. Eestis kasutatakse GPS-tehnoloogiat ka maamõõdistuses, sest see on odavam ja kiirem kui traditsiooniline instrumentaalmõõdistus.

Tavakasutajatele määratud GPS-vastuvõtjate hinnad jäävad Erki Kokkota hinnangul vahemikku 2500?10 000 krooni. Tuntumate tootjate Magellani, Silva ja Carmini seadmete puhul võib arvestada lagedatel paikadel 5?10meetrise täpsusega. Professionaalsete ning veelgi suuremat täpsust võimaldavate seadmete hinnad algavad aga umbes 35 000 kroonist.

Kahe aasta jooksul kasutas GPSi aktiivselt ka Sõjaväe Langevarjuklubi instruktor Janek Tauram, kelle hinnangul pole GPSiga praktiliselt võimalik ära eksida. ?Kui midagi sellist juhtub, siis on see juba pigem kasutaja kui seadme viga,? kinnitab ta.

Taurami sõnul tasub GPSi kasutades meeles pidada näiteks seda, et metsas ja linnas ei tööta ta sama hästi kui lageda taeva all. ?Autos GPSi kasutades on muidugi kasulik ka spetsiaalse autoantenni olemasolu, sest vastasel juhul ei pruugi aparaat kõiki satelliite märgata,? leiab ta.

Oma kogemustest annab ta ka ühe kasuliku nõuande GPS-seadmete ostjatele: ?Kui müüja räägib, et teile pakutaval seadmel on rohkem kui kakskümmend kanalit, st masin on võimeline jälgima rohkem kui 20 satelliiti, siis on see pigem reklaaminõks, sest ma ei usu, et GPSi teenindavast 24 satelliidist asuvad korraga pea kõik samas nähtavuspiirkonnas,? sõnab ta.

GPS on tähtis ka langevarjuklubi igapäevases töös, näiteks kasutatakse GPSi eriotstarbelistel hüpetel, kui langevarjurid peavad hüppama pilvede sees või pilvekihist ülalpool ning seetõttu pole maapinda näha. ?Lennatakse madalal kõrgusel üle arvestusliku väljaviskepunkti ja märgitakse GPSi ekraanile see punkt ära. Nähtavuse puudumise tõttu jälgitakse GPSi abil kõrgust ja langevarjurid visatakse välja märgitud punkti kohal,? kirjeldab Tauram.

Eraldi GPSi kasutusvaldkond on nn HAHO hüpped (High Altitude, High Opening ehk suur kõrgus ja kõrgel avamine). Selliste hüpete puhul väljuvad hapnikumaskidega langevarjurid lennukist kümne kilomeetri kõrgusel ning peavad seejärel kogunema 60?90 kilomeetrit allatuult asuvas punktis. ?Sõjaliselt tähendab see seda, et lennuk ei pea lendama kohale, et inimesi sihtpunkti toimetada. Eesmärk on vaikus ja nähtamatus,? selgitab Tauram.

Langevarjuri seisukohast on kohalelendamiseks vaja meelde jätta pikk maa-ala ja siin tulebki appi GPS ? sellega näeb, kui palju maad on vaja lennata, mis suunas lend toimub ja mis kiirusega. Varasematel aegadel õpiti kaardilõigud pähe, kuna kaarti ennast üleval kasutada ei saanud.

www.gps.ee

www.geopeitus.ee

cdatlas.regio.ee/regio/teosed/GPS/gps.html

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:06
Otsi:

Ava täpsem otsing