Eestisse jõuab vähe pihuarvutite mudeleid

Cebitil torkas silma erinevate pihuarvutite rohkus ? Eestis on saada ju vaid piiratud hulga tootjate omad. Samas pole kindel, kas see halb on ? kui mudeleid oleks väga palju, müüdaks igat mudelit väga vähe ja seega ei jõuaks neid müüjad ise tundma õppida ega saaks toetada.

SmartPadid, mis loevad paberiploki alt käekirja otse arvutisse ja muud üsna spetsialiseeritud tooted Eestis üldiselt levikut ei leia ? me pole siin nii jõukad ja suured, et töökohti nii sügavalt spetsialiseerida ja automatiseerida. Kasvõi selleks vajaliku tarkvara loomine on tasuvam alles siis, kui ühes firmas on mõnisada sellise töö tegijat. Vähemalt esialgu on Eestis see number suurusjärk väiksem.

Pihuarvutitootjatest tuntuim firma Palm esitles CeBitil kaht uut mudelit ? m500 ja m505. Esimene on väga sarnane senise populaarseima mudeliga V ja teine samuti välimuselt sarnane, kuid 65000 värvi näitava ekraaniga, olles siiski sama õhuke ja kerge. Suurem erinevus varasematest mudelitest on hoopis Palmi nüüdselt võimalikuks saanud laiendatavuses - SD kaardiga. Ühendus lauaarvutiga käib nüüd ka USB kaudu. Ka lubas Palm nüüd järgmiseks kolmeks aastaks oma pihuarvutitel ühenduspesa muutumatuks jätta, garanteerides nii lihtsama laiendusmoodulite kasutamise ja vahetatavuse. Uued mudelid ilmuvad müügile juunis-juulis, Eestis tõenäoliselt veel hiljem. Nägin ka GSM moodulit Palmile, mis võimaldab pihuarvutiga helistada, kasutades ära kontaktide andmebaasi ja surfata internetis.

Handheldilt jäi mulle silma mitte GSM moodul (mis kole kohmakaks ja suureks muutis selle niigi mitte väga väikese pihuarvuti), vaid hoopis näpujäljelugeja, mis täpselt laienduspesa sisse ära mahtus ja pihukat suuremaks ei teinud. Miks see tähtis tundus, on just meie kohe toimima hakkava digitaalse allkirja tõttu. Nimelt on ju seni probleemiks, kuidas kaitsta oma salajast võtit, millega allkiri antakse nii, et seda keegi kunagi kätte ei saaks. Ainus vähegi arvestatav (ja ilmselt lihtsuse tõttu kasutusele tulev skeem) on hoida salajast võtit protsessorkaardis, kust teda kätte ei saaks ja kust dokument läbi lastakse. Probleemiks jääb kaardi varastamine ja selle kasutamine, enne kui omanik seda märkab ja allkirja tühistada jõuab. PIN kood on nõrk kaitse, sest seda on võimalik eelneval kasutusel ära näha (kasvõi filmida) või varastada (kui terminal, kuhu kaart torgatakse ja PIN-kood sisestatakse, on pahalaste kontrolli all). Kuid salajase võtme hoidmine ja krüpteerimise teostamine pihuarvutis, millele kellelegi peale omaniku ligipääsu ei ole ning mis koodi asemel igal allkirjastamisel omaniku juuresolekut tema näpujälje abil kontrollib, on oluliselt turvalisem lahendus.

Uue põlvkonna mobiilid ja ?kiire? internetiühendus nende abil on toonud turule hulgaliselt ka sisseehitatud digifotokaga mobiile, mille tegelik levik väga suureks vast ei kujune.

Ka olid selgelt näha käärid mobiilivõrkude arendajate optimismi (tulevad ülikiired ja head võrgud) ning mobiilsete riistapuude tarkvararakenduste tootjate pessimismi (võrk jääbki aeglaseks ja ebaühtlaseks) vahel.

Autor: Jako Bergson