USA süüdi Jaapani probleemides

Maailmamajandust ähvardab praegu oht, et USA ja Jaapani majandus võivad minna langusfaasi üheaegselt. Jaapani majanduse nõrkusest rääkides tuuakse tavaliselt välja kaks põhjust. Esiteks, Jaapan kannatab veel 1980ndate lõpus toimunud krahhi tagajärgede käes. Aktsia- ja kinnisvaraturu langus 1990ndate alguses ajas pankrotti paljud ettevõtted ja jättis pankadele hulgaliselt halbu laene. Valitsus on selle segaduse likvideerimisel olnud mannetu ja on juba kümme aastat lükanud Jaapani pankade rekapitaliseerimist.

Teine põhjus on selles, et Jaapani majanduse struktuur on muutunud äärmiselt jäigaks. Tööstuses, ehitus- ja teenindussektoris on palju erakondlikke huvisid. Olukorda on halvendanud valitsuse paralüseeritus.

Kahtlemata on need põhjendused osaliselt õiged. Kuid Jaapani majanduse nõrkust saab seletada ka teisiti: väidan, et USA ja Euroopa takistasid Jaapani valitsusel riiki majanduslangusest välja toomast, piirates Jaapani ekspordivõimalusi. 1974. ja 1980. aastate energiakriisist taastus Jaapani majandus peamiselt tänu ekspordile. Mõlemal korral kaasnes sellega jeeni nõrgenemine, mis andis Jaapani ekspordile, eriti elektroonika- ja autotööstusele, konkurentsieelise.

1990ndatel arvati, et on ainult aja küsimus kui Jaapan hakkab maailmaturul domineerima autode, pooljuhtide, elektroonika valdkonnas ja isegi finantssektoris. Sellist ekspordikasvu aga ei toimunud.

1990. aastal toimunud Jaapani finantsmulli lõhkemisele ei järgnenud ka jeeni nõrgenemist. Finantskriisi alguses oli vahetuskurss 140 jeeni dollari kohta. Peale majanduse sisenemist langusfaasi hakkas jeen millegipärast tugevnema ja jõudis 1994. aastal 83 jeenini dollari eest. Seejärel toimus järsk langus ja jeen jäigi vahemikku 100 kuni 120 jeeni dollari eest.

See on imelik, sest ujuva vahetuskursiga süsteemi puhul peaks majanduse krooniline nõrkus tooma kaasa nõrgema valuuta. Põhjus, miks seda ei juhtunud oli see, et Jaapani keskpank tagas karmi rahapoliitikaga, et jeen ei nõrgenenud koos majandusega. Kas oli tegemist rahapoliitilise veaga või millegi muuga?

1990ndatel sundisid USA ja Euroopa liidrid Jaapanit piirama oma eksporditööstust, ähvardades seda vastasel juhul suurte tollimaksude ja tariifidega. Bushi ja Clintoni administratsioonid hoiatasid Jaapanit, et viimasel ei õnnestu seekord ekspordi abil majandussurutisest välja tulla. Seega ei kaotanud Jaapani eksporditööstus mitte oma konkurentsivõime, vaid sellest sai globaalpoliitika ohver.

Jaapan on riik, mille kaubanduse ülejääk on struktuuriline, s.t. eksport ületab importi pikema aja jooksul. Jaapani kaubandusülejääk tuleneb asjaolust, et siseriiklik hoiustamine on pidevalt ületanud investeeringud. Seetõttu on loomulik, et liigsed hoiused otsivad väljapääsu mujale, mis säilitab riigi ekspordi kõrge taseme.

Ignoreerides majanduslikku loogikat veenis USA Jaapanit, et tema majanduse taastumine peab tulema läbi sisemajanduse kasvu, mitte ekspordi kaudu. USA andis nõu, et Jaapan vähendaks riiklikke hoiuseid. Jaapanit sunniti sisenõudluse suurendamiseks koostama puudujäägiga eelarve.

Sellise poliitika tagajärjel hakkas kiiresti kasvama Jaapani valitsuse võlakoorem. Riiklike hoiuste vähendamine õhutas elanikkonda veelgi suurendama hoiuseid, sest kardeti, et valitsus ei suuda enam välja maksta pensione. Sellega neutraliseeris elanikkond eelarvedefitsiidi mõju.

Ehkki riigieelarve oli puudujäägiga jätkas Jaapani keskpank väga ranget rahapoliitikat. See otsus oli osaliselt tingitud kartusest, et jeen nõrgeneb rohkem kui USA ja Euroopa peavd õiglaseks. Tugev jeen vähendas nõudlust Jaapani kaupade järele ja ei lubanud võlakoormat ekspordi abil vähendada. Suhteliselt aeglane kasv rahapakkumises põhjustas deflatsiooni, mis halvendas halbade laenude probleemi.

Ei saa väita, et Jaapani probleemid ei ole vähemalt osaliselt tingitud omaenda vigadest. Siiski on näha, et ka USA-l ja Euroopal lasub teatud vastutus praeguse olukorra ees. Probleemi aitaks lahendada see, kui Jaapan ja teised Aasia riigid võtaksid kasutusele ekspansiivse rahapoliitika, vaatamata jeeni tõenäolisele nõrgenemisele euro ja dollari suhtes. Kasuks tuleks ka see kui langeks teiste Aasia riikide vahetuskurss.

Lastes rahvusvahelistel kaubandus- ja finantsturgudel tegutseda oma äranägemise järgi võimaldaks Jaapani majandust elavdada palju kiiremini kui eelmisel aastakümnel. See oleks hea uudis kogu maailma majandusele, mitte ainult juhtivatele majandusblokkidele.