ELi praktiline ?kasu? Eesti põllumajandusele

Oma eelmises kommentaaris (ÄP 03.04. ?Rahvas oleks nagu poolt, aga inimesed on vastu?) nägin europessimismi süvenemise tagamaid euroläbirääkijate ebakompetentsuses ning selles, et rahvale arusaadavalt ja ausalt ei selgitata, mida liitumine Euroopa Liiduga toob Eestile kaasa head ja mida halba.

Ausalt peaks rahvale ka selgitama, milline on Euroopa Liidus ühtse põllumajanduspoliitika läbivaatamise perioodilisus.

Kõik liikmesriigid peavad saatma oma esindajad aastas umbes kuue- kuni seitsmesajale nõupidamisele. Näiteks peavad kõik liikmesriigid kolm korda aastas osa võtma Euroopa Nõukogus toimuvast valitsusjuhtide nõupidamistest, kord kuus peavad põllumajandusministrid osalema põllumajandusnõukogu töös, kord nädalas peavad vanemametnikud ja eksperdid osalema põllumajanduse erikomitee (SCA) istungitel, 100?200 korda aastas peavad vanemametnikud ja eksperdid osalema nõukogu töögruppide koosolekutel ning mitu korda nädalas (kokku umbes 500 tagumikupäeva) alaliste ja ajutiste komisjonide koosolekutel.

Komisjonide koosolekutel ei ole riigiteenistujate hulk piiratud, lisaks peavad sellistel koosolekutel osalema talunike, toiduainetetöötlejate ja valitsusväliste organisatsioonide esindajad.

Korrutage see kõik kõrgete päevarahade ning äriklassi lennupiletite hindadega ja te saate kohe aru, milline on nende ürituste praktiline kasu Eesti laostuvale põllumajandusele!

Nõukogude ajal saadeti teenistujaid appi kolhoosi kartuleid võtma. Paneksime me selle ametnike armee kas metsa istutama või mõnele muule kasulikule tööle, oleks efekt ilmselt praegusest tegevusest tulemusrikkam.

Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika ebakindluse taustal on selge, et kandidaatriigid seisavad silmitsi veelgi suuremate raskustega kui kriisile suunduvad liikmesriigid.

Vaevalt et Eesti talupoega rõõmustavad maa söötijätmise eest saadavad toetused ja liidu strateegia saata talunikud varasele pensionile, lubades põllumajandust moderniseerida ja taaselustada vaid seal, kus ?selle elujõu tagab talunike uus põlvkond?.

Eesti talupoeg on harjunud maad harima ning iga umbrohtu kasvav hektar lühendab kindlasti ausa tööga harjunud maamehe eluiga. Nii et pensionile ta küllap ei jõuagi. Uut eesti rahvusest põlvkonda pole sellise mentaliteedi korral aga peale tulemaski.

Ärgem unustagem, et ka meie praegused majanduslikud edusammud on saavutatud suuresti rahva väljasuremise hinnaga. Selleks piisab vaid heita pilk rahva demograafilisele ?elupuule?.