Kõik ei olegi nii korras seal Norras

Norra on üks kolmest Lääneriigist, kes pole astunud Euroopa Liitu.

Elanikke on seal 4,48 miljonit ehk 1,2% ELi maade elanikkonnast. Sisemajanduse kogutoodang ühe inimese kohta 24.700 US dollarit ületab märgatavalt ELi keskmise. (Eestis on SKT sama allika ? The World Almanac 2001 ? järgi 5500 dollarit.) Norra kuulub Põhja-Atlandi kaitseühendusse NATOsse ja esindab stabiilset demokraatliku ühiskonda, mille julgeolek on tagatud ka väljaspool ELi.

Brüssel ei sunni Oslot liituma. Kuigi rikas riik, on Norra oma majandusvõimekuselt ning rahvaarvult Euroopa kontekstis tilluke. Kaasamine ei laiendaks ega tugevdaks oluliselt ühisturgu. Kui norralased on otsustanud Euroopas valitsevat ühinemissuundumust trotsida ? palun. Iseolemisel on kahtlemata oma võlud.

Ent igal medalil on kaks külge. Missugune näeb triumfeeriv sõltumatus välja, kui seda teiselt poolt vaadata? Teatavasti on Norra valitsus, äriringkondadest tagant turgitud, pidanud kahed edukad liitumiskõnelused. Mõlemal korral kukkus ühinemisleping rahvahääletusel läbi. Vastuseis ei olnud mäekõrgune (1972 ? 53%, 1994 ? 52,2%), kuid otsustas.

Norra säilitas oma võõrandamatu suveräänsuse ja mõnusa omaette olemise. Aga maailm, kus Norra viibib, jäi sellekssamaks mis ennegi, nimelt regionaalselt ühinevaks ning oma majandusruumi kaitsvaks.

Algul läks norrakatel suhteliselt hästi. 1973. aastal sõlmiti Euroopa Ühendusega vabakaubandusleping tööstustoodangu kohta. Parajasti oli alanud nafta ammutamine Põhjamerest ja soodsad kaubavahetustingimused muu Euroopaga mõjusid kullavihmana väikeriigile.

1994. aastal tuli muudatus. Euroopa Liit keeldus vabakaubanduslepingut pikendamast ja asendas selle EEAga ehk Euroopa majanduslepinguga.

Ega seegi ole mingi nööriv kokkulepe. Kaubad, teenused, kapital ja tööjõud saavad vabalt liikuda. Osa tolle oli juba varem kaotatud, osa kaotati või alandati EEAga. Tõsi, Norral tuli tasuda tasandusmakse, kuid algselt pidid need lõppema 1999.

Siiski on Norra poliitikud ning ärimehed rahulolust kaugel. EL nõustus toda majanduslepingut sõlmima tingimusel, et seal seisab klausel, mis kohustab Norrat automaatselt üle võtma valdava enamiku ELi reegleid ning direktiive ja pidevalt harmoniseerima oma seadusandlust ELi omaga.

Kuna Norra ei ole liikmesriik, ei saa ta osaleda ELi normide, ettekirjutiste, seaduste välja töötamisel. Ent assotsieerunud liikmena peab ta neid arvestama, nendega kohanduma.

Oslol on pidevalt vaja ELi käest erandeid välja kaubelda ja Brüsselile meelepäraselt käituda. See nõuab poliitikutelt energiat, riigilt raha.

Võtame või koostöölepingu Schengeni riikidega. Nagu teised Põhjalas, nii sai ka Norra oma kodanikele piiri- ja tollikontrollideta liikumisõiguse enamikes Lääne-Euroopa maades. Ent taas: Norra (ja Island) võivad Schengeni lepingutöös osaleda, kuid ilma hääleõiguseta. Teised langetavad otsuseid, mis neid otseselt puudutavad. Veel enam: Hispaania teatas, et paneb Norra assotsieerunu staatusele veto, kui viimane ei maksa igal aastal 200 miljonit krooni ELi vähemarenenud liikmete toetusfondi. Ja Norra maksab.

Mis saab Norra kroonist, kui EL läheb täielikult eurole üle? Juba kulutabki rahandusminister Brüsselis ja Frankfurtis uksi. Ehk saaks Euroopa Keskpangaga kaubale, et sealt toetataks, kui kroon peaks spekulantide rünnaku alla sattuma? Wim Duisenburg kehitab põhjameeste murede peale õlgu. Ja kui EL loob oma kaitseüksused NATO kõrvale. Mis osa jäetakse kontinendi julgeolekupoliitikas Norrale mängida?

Probleemid, mured, küsimused nendega paraku ei lõpe. Olukord on skisofreeniline. Norra peab täitma ELi ettekirjutisi, ilma et saaks nende kujundamist mõjutada, Norral tuleb Brüsselilt eritingimusi manguda, et reel püsida. 20. märtsil tegi välisminstri Thorbjørn Jagland välispoliitilise avalduse, kus juhtis Norra parlamendi tähelepanu tollele süvenevale ummikule.