Vana ratta müüki ohustavad sulid

Ülo Raudsepp 06. aprill 2001, 00:00

Vana mootorratta müümisel ei tasu kuulutusse panna oma aadressi, aga kui keegi ostusoovi ilmutab ja kontaktandmeid varjab, on ta kas suli või muidu ajaraiskaja.

Kahjuks leidub inimesi, kes heausklikke müüjaid kurjasti ära kasutavad. Seetõttu ei tasu mingil juhul oma vana mootorratta müügikuulutusele lisada aadressi, et kurikaelad teaksid tulla öösel ratast varastama. Piirduda tuleb vaid kontaktnumbriga.

Kui tekib ostusoovija, siis temalt tulekb kohe telefoninumber ja muud kontaktandmed küsida. Kui ta ei soovi neid avaldada, siis on ta kas suli või muidu ajaraiskaja.

Kui ostja saabub kaaskonnaga, ei ole see hea, kui aga perekonnaga, siis väga hea. Enne proovisõidule minekut pole kombeks küsida ettemaksu. Kui võtate raha, siis kõik. Tuleb selgeks teha ka see, et kui proovisõidul midagi rattaga juhtub, siis on ta sunnitud selle ära ostma.

Enne vana ratta müümist tasub mõelda sellele, millisena tahaksite ratast näha siis, kui te peaksite ise ostjarollis olema ja vastavalt sellele muuta ta ihaldusväärseks. Esiteks tuleb ratas korralikult puhastada, värvida üle kohad, kust värv on kulunud või kriimustatud. Kuid parem on veidi kulunud originaalvärviga, kui kehvasti üle värvitud ratas. Teada on, et esimene mulje rattast on väga tähtis ning tekitab enamusel ostjatest soovi omada ratast. Korralik puhastus võtab umbes kolm tundi aega, kuid lisab ratta hinnale umbes 2000 krooni.

Võimaluse korral tasub vahetada odavad osad, nagu hoovad jms. Korrastada leistangi, piduri-, sidurihoobasid ja gaasikäepidet. Kusagilt ei tohi midagi loksuda, kõik peab töötama kergelt ja täpselt.

Ratas tuleb korralikult õlitada, et ta ei kriuksuks. Mootoriõli tasub vahetada, siis käib mootor paremini. Ostja otsib niikuinii võimalust hinda alla kaubelda ning ei ole mõtet talle seda võimalust endal kätte mängida.

Kui rehvid või pedaalikummid on kulunud, pole mõtet neid välja vahetada. Vähesed ostjad märkavad seda. Kui keegi hakkab nurisema, siis võib hinna 1000 krooni võrra alla lasta, ikka parem kui kulutada 4000 krooni uute ostmiseks.

Enne kui hakata oma pakkumist reklaamima, tuleb täpselt paika panna sõnastus ja uurida turgu. Jälgida, millist hinda küsivad teised müüjad. Arvestama peab, et küsitav hind ei pruugi olla see, mis ratta eest saadakse.

Kui ratas on tõesti väga hea, siis tuleb panna kõrgem hind ja selgitada, et tegemist tõesti väga korras rattaga. Lisada tasub järgmine teave: vanus, läbisõit, seisukord, eriti hea oleks lisada ka foto.

Kui ratta külge on lisatud erinevaid vidinaid, siis tasub need eemaldada. Need ei anna alust hinda kõrgemaks kruvida, hoopis kavalam on pärast käte löömist nagu muuseas lisada, et mul on ka need ja need varuosad, kui tahad, võin need mõne tuhandega ära anda.

Õige hinna saamine on mõistagi omaette kunst. Kõik sõltub sellest, kui suur on soov rattast lahti saada. Kui rahapuudus kummitab, on igaühe enda asi, mis hinnaga ta on nõus ratta ära müüma, kui aga ei, siis tasub mõelda, mitu kõnet on laekunud. Kui helistajaid on mitme päeva jooksul vaid üks, siis on raske kaubelda. Kui neid on olnud aga viis-kuus, siis võib ka hinna suhtes nõudlikum olla.

Kui esimene soovija loobub, on veel võimalusi. Ainult järgmisele helistajale ei tohi öelda, et eelmisele ratas ei meeldinud, vaid et ta ei ilmunud välja või ei saanud vajalikku rahasummat kokku.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:21
Otsi:

Ava täpsem otsing