Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Kuulsusrikka ajalooga Mali

Villu Zirnask 12. aprill 2001, 00:00

Sahara äärel asuva Mali ajalugu pole vähem kuulsusrikas kui Euroopa riikidel. Seal võib näha keskaegseid savist mo?eesid, liivaluidete vahel looklevat Nigeri jõge. Seal on ka Timbuktu ? linn, kuhu jõudmine on iga ränduri unistus.

Esimesed eurooplased jõudsid Mali kõrbelinnadesse alles 19. sajandil, olgugi et nad seda juba tükk aega varemgi pingsalt üritasid. Sest Euroopasse jõudnud kuulduste järgi pidid Timbuktu ja teised selle kandi linnad olema muinasjutuliselt rikkad. Ent eurooplaste saabumise ajaks oli kõrbelinnade hiilgus juba kustunud. 1828. aastal Timbuktusse jõudnud ja sealt esimese eurooplasena elusalt tagasi pääsenud prantslase Rene Caillie kirjeldusi ei tahtnud kaasmaalased seepärast hästi uskudagi, nad ootasid rännumehelt juttu kullaga sillutatud tänavatest, mitte liiva alla mattuvast linnast.

Ainsana Nigeri-äärsetest linnadest on osa oma kunagisest hiilgusest säilitanud Djenne, Mali ja vahest isegi kogu Lääne-Aafrika kõige maalilisem ja maagilisem linn. Rikkusest on sealne elu tänapäeval muidugi kaugel. See-eest lasevad Djenne kuulus mo?ee (maailma suurim savitellistest hoone), peaaegu eranditult üksnes savist ehitatud majad, liivased tänavad ja suhteliselt vähe viimase saja aasta leiutisi turistil ennast hõlpsasti kujutada 21. sajandi asemel hoopis 15. või 16. sajandisse.

Kõige rahvarohkem on Djenne esmaspäeviti, suurel turupäeval, kui linna ja ümberkaudsete külade rahvas mo?ee esisele väljakule kokku kauplema tuleb. Muudel päevadel on Djenne tänavad vaiksed, eriti vihmaperioodil, kui osa linnaelanikke on koos veise- ja kitsekarjadega kaugematele rohumaadele suundunud.

Djennest palju elavam koht on Mopti, tähtsaim sadamalinn Niigeri jõe selles osas ja Mali turismiäri keskus. Aga õhkkonna poolest on Mopti ja tema satelliitlinn Sevare igavamad kohad kui Djenne. Mopti on tähtis eelkõige transpordisõlmena ? sealt võib leida Timbuktusse sõitva paadi (pinasse), bussi Djennesse või Gaosse, organiseerida retke dogonite hõimu maale jms.

Timbuktu on oluline koht selle poolest, et pärast saab Rene Caillie? kombel uhkelt öelda: ?Ma käisin Timbuktus ja tulin tagasi?. Tänapäeval pääseb Timbuktusse muidugi kergemini kui Caillie? päevil, aga tükk tegemist on sellega ikkagi, eriti tagasi saamisega ? transport on napp ja raha küsitakse palju rohkem kui sinnasõidu eest.

Korralikku teed Timbuktusse ei vii ? kui leiategi sinna sõitva auto, siis tähendab see paari päeva uskumatult ebamugavat sõitu. Paadiga jõge mööda saab ka ? aga Aafrika mõistes suured ja mugavad paadid sõidavad seda vahet vaid augustist novembrini (vihmasematel aastatel kuu või kaks kauem). Muul ajal on ainsaks võimaluseks väikesed paadid, millel kulub Timbuktusse jõudmiseks heal juhul 2-3 päeva, aga võib minna ka terve nädal. Tagasitulek ? vastuvoolu ? võtab veel rohkem aega.

Air Mali lendab ka paar korda nädalas Timbuktusse, aga lennusõidul pole suurt mõtet, sest linnas endas on tegelikult vähe vaadata. Oluline on teekond sinna ja tagasi ? suur jõgi, mis vahetevahel voolab Sahara liivaluidete vahel, külad, kus pole sajandeid midagi muutunud, kaamelikaravanid, mis suunduvad sügaval kõrbes asuvatesse soolakaevandustesse, öine taevas, mida ei varjuta linnade tuled nagu arenenud maailmas.

Timbuktust palju kergemini kättesaadav sihtpunkt on dogoni rahva külad 150 km pikkuse ja ca 100?200 m kõrgusel Bandiagara järsaku ääres. Dogoni külad on üles kiidetud suurepäraste vaadete, huvitava arhitektuuri ja rikka kultuuri pärast. Vaated ja arhitektuur on alles praegugi, aga traditsiooniline kultuur käib tasapisi alla ? pea iga dogoni poisi unistus on saada giidiks, kes valgetelt turistidelt rahahunnikuid välja pigistab, pea igasse külla on tekkinud suveniiripoed, kuhu giidid dogoni külasid pidi matkavad turistid pooleks päevaks istuma jätavad.

Mõnede külade nägemine ja seal ööbimine on paaripäevase Dogoni matka eest nõutavat hinda siiski väärt, näiteks Yaba-Talu ja Begnimato. Ilma giidita valged turistid dogonite maal tavaliselt ei liigu. Giidi saab endale palgata Moptis või järsakule lähimates linnades.

Giidide palkamisel ja üldse kauplemisel kehtib Malis neli hinnataset: lolli valge hind (esimene küsitud ja absurdselt kõrge hind, mida osa rikkaid turiste siiski nõus maksma on), valge inimese hind (selle saab valge inimene pärast tõsist tingimist), mittemalilasest musta hind ja malilase hind.

Turistilt raha väljapigistamise oskuselt on malilased teistest lääne-aafriklastest sammu või rohkemgi ees. Väga paljude kaubitsejate ilmselge eesmärk on pumbata sinult välja nii palju raha kui vähegi võimalik, mingit suuremeelsust või enesekriitikat naljalt ei kohta. Sellepärast on hinna ja kvaliteedi suhe nii mõnigi kord paigast ära. Näiteks mujal Lääne-Aafrikas ei püüta valgelt bussi- või autosõidu eest kohalikega võrreldes 3-4kordset hinda saada, Mali turismipiirkondades on see tavaline ning malilased saavad seda endale lubada.

?Hei sõber! Milline rõõm, on sind siin kohata,? kargab mulle Benini pealinna Cotonou ööklubide tänaval ligi raskesti arusaadavat inglise keelt rääkiv noormees. Ohtliku väljanägemisega ta just ei ole, aga luurele temaga ei läheks. Seletab, et on Sierra Leone mässuliste liidri poeg, kelle isa välismaale sõja eest pakku saatis.

Ta tundvat ennast võõral maal väga üksikuna ? nagu minagi, pakub ta ? ja poolteist miljoni dollarit, mis isa talle kaasa andis, ei suutvat seda tunnet kuidagi leevendada. ?Lähme, ma näitan sulle, oma sõbrale, poolteist miljonit dollarit,? järgneb kiiresti küllakutse. Konkreetse kutsest keeldumise peale kaob ta huvi värske sõbra vastu kiiresti ja nii jääbki mul teadmata, millega dollarikuhila vaatamine lõppenud oleks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing