Olulisem kui elu

Hansalinna Bremeni vana laevnike maja esikülge kaunistas ladinakeelne kiri: Navigare necesse est, vivere non est necesse, tõlgitult: ?Meresõit on vajalik, elu ei ole?. See reederite, kaupmeeste ja kaptenite elus olulist rolli mänginud maja sai II maailmasõjas täistabamuse. Hiljaaegu valminud uuele hoonele on jäetud vaid lause esimene pool: Navigare necesse est.

Iseenesest pole ses midagi iseäralikku. Kaasaegne moto võib ju olla lühem ja löövam. Mis sobiks paremini laevnike tervitama kui tunnustus: Meresõit on hädavajalik!

Arvatavasti aga ei teadnud Bremeni praegused linnaisad, kes lause nudiks kohendasid, kust fraas pärineb. Kreeka kirjanikul Plutarchosel lausub need sõnad Pompeius, Caesari suur vastasmängija, kes olevat seda hüüdes hüpanud laeva, mille meeskond keeldus tormi tõttu merele minemast, et riigi pealinna Roomat toiduga varustada. Lause käis otsustavuse kohta mitte hoolida oma elust, kui on vajalik riskida teiste päästmiseks. Pompeiusel ei tulnud sel korral elust ilma jääda, ent ta oli selleks valmis. Inimesele on ta elu suur väärtus, kuid elu külge klammerduda ei kõlba. Kord on ta nagunii möödas.

Igale elusolendile on tema elu kallis, teisiti ei saagi olla. Inimest eristab muudest olenditest võime mõtestada oma elu. Teha oma elust midagi suuremat iseendast. Paraku on kergem uskuda, et sa võid teist inimest usaldada, kui kindel olla, et teine inimene võib sind usaldada. Me ei tunne end, ei saa päris kindlad olla, kuidas ohtlikus olukorras toimime.

Vaikse Nädala sündmused ei räägi ainult Jeesuse viimastest päevadest, vaid ka teiste tegudest. Kui Jeesus ütleb oma jüngritele, et üks nendest saab äraandjaks, pärivad nad: ?Ega ometi mina?? See oli aus küsimine. Reeturiks osutus vaid Juudas, ent Peetrusest, kes vandus, et tema võib koos Meistriga surra, sai salgaja. Teised pagesid pakku.