Maanteeamet ei suuda tegutseda kaasaegselt

2. aprilli ÄP artiklis ?Teederaha euroametnike taskusse? on võetud kriitiline seisukoht finantsskeemide suhtes, mis väidetavalt soodustavad raha ebaotstarbekat kasutamist. Maanteeameti väited näitavad ameti jätkuvat võimetust tegutseda vastavalt kaasaja nõuetele.

Maanteeamet ei suuda ennast ette valmistada, et kaasata sektorisse riigieelarve kõrval lisavahendeid. Eelkõige oleks vaja rahvusvaheliste investeerimisprojektide ettevalmistamise, rakendamise ja järelevalvega tegelevate maanteeameti üksuste ümberorienteerumist. Kahjuks on aga süüdlasi hakatud otsima väljast.

Järgnevate aastate investeeringute mahtu on kavas tõsta (100?200 miljonilt kroonilt aastas kuni 800 miljonini aastas). Sellega peaks kaasnema tugevam kontroll võimalike vigade ennetamiseks. Rahandusministeerium on püüdnud tegutseda selles suunas, et muuta riigieelarveliste vahendite kasutamine efektiivsemaks. Suundumus on arvestada ka kõik laenud ja välisabi eelarve üheks osaks, mis eeldab, et kontroll kõikide vahendite üle ühtlustub. Kontroll hakkab toimuma üha enam rahvusvahelistele tingimustele vastavalt.

Praegusel juhul on maanteede ehitusprojektide finantseerimiseks võetavad laenutingimused järgmised: laenu kestvus 15-18 aastat intressiga 3-5%, mis muutub vastavalt finantsturu olukorrale. Seni on eelistatud ka välispankade ranget kontrolli kogu projekti kestvuse ajal. Euroopa Liidu välisabi kasutamine eeldab, et kogu vajalik juhtimine ja kontroll toimub Eesti administratsiooni poolt, välisabi andjad teostavad järelkontrolli. Maanteeamet ei ole selleks veel ise valmis. Amet tahab jätkata samas vaimus ja vaikselt riigieelarvest saadud vahenditega toimetada.

Välisabi saab taotleda projektidele, mis kuuluvad Eesti lühi- ja keskpikka prioriteetide nimistusse. Euroopa Liit ei suru meile mingit raha, vaid toetab projekte, mida Eesti ise on otsustanud rahastada.

Kui Eesti ei soovi osaleda, või ei ole valmis transpordisektoris eelstruktuurivahendite kasutamiseks, siis on võimalus abi ümber suunata 100% keskkonnasektorisse, kus projektide ettevalmistus ja üldine valmisolek on paremas seisus. Kasutamata vahendid on võimalik jaotada teiste kandidaatriikide vahel.

2. aprilli artikkel paneb mõtlema, et kas me kõik ikka tahame anda oma parimat. Vägisi ei ole võimalik kedagi edasi liikuma sundida. Teede- ja sideministeeriumil tuleks oma ametkonna siseselt seisukohti selgitada, kas peetakse vajalikuks välisvahendite kaasamist infrastruktuuri objektide väljaarendamisse ning sellest tulenevalt ka tegutseda.