Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Baltimaade lõivumaks NATOsse astumise eest

17. aprill 2001, 00:00

Peaminister Mart Laar, kaitseminister Jüri Luik ja kaitseväe juhataja Tarmo Kõuts tulid, muhelus huulil, Brüsselist tagasi. Tõenäosus, et Eesti ja teised Balti riigid kutsutakse juba tuleval aastal liituma Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga on oluliselt kasvanud. Kõnelustest NATO juhtkonnaga jäi meie meestele mulje, et küpsemas on otsus rahuldada kolme endise Nõukogude Liidu liiduvabariigi soov kuuluda transatlantilisse kaitseühendusse.

Niisiis on aeg hakata tõsimeeli arutama sedagi, mida NATOsse astumine meile maksma läheb. Ma ei mõtle siin neid sadu miljoneid kroone, mida riigieelarvest eraldatakse kaitsesuutlikkuse tekitamiseks. Mõtlen lisakoormist kolme Balti riigi majandusele, mida tingib suhete pingestumine Venemaaga.

Kahtlemata kutsub Eesti, Läti ja Leedu samm esile Venemaa-poolseid valulikke reageeringuid. Ähvardatud on nii palju ja pikalt, et järgnema peavad tajutavad karistused. Nuhelda saame, aga ega see ole midagi enneolematut.

Viimased kümme aastat on Moskva ajanud Baltimaade suhtes äärmiselt robustset ja nõmedat välispoliitikat. Me ei oleks oma Läände suundumisel tänaseks kaugeltki nii kaugele jõudnud, kui Ida ei oleks oma laimu ja sõimuga, kraanide kinnikeeramise, turu sulgemise ja topelttollidega meid Euroopa Liidu ja NATO poole lausa trüginud.

Kas peaksime oletama, et Moskva suhtumine paaril järgmisel aastal muutub, et piitsa plaksutamised, sekka mõne pääniku pakkumine, asendatakse tavalise riikidevahelise läbikäimisega? Ei ja jah. Idanaabri solvang pribaltide isemeelse iseolemise peale pluss ?miks nad meid ei armasta?? on sünnitanud nii palju irratsionaalsust, et ratsionaalsete hoiakute ning kaalutluste võimulepääsu on lähiajal raske uskuda. Teisalt hakkab pitsituskruvide valik moskoviitidel ammenduma. Ja olgu see neile nii vastumeelt kui tahes, aga Balti riigid on jõudsalt lähenemas künnisele, mille ületamise järel ei saa vanaviisi jätkata.

See on tulevik. Ent mida peaksime ootama vahetult enne ja vahetult pärast NATO otsust? Relvade täristamist Peipsi taga või provotseeritud piirikonflikte, hävituslennukite demonstratiivseid ülelende? No kuulge ? nõnda tulistaksid nad ju endale jalga. Viimased Balti kõhklejad muutuvad NATO-meelseks, Venemaa rahvusvaheline usutavus langeb kolinal.

Kaubavahetuse piiramine? Topelttollide taolisi kitsendusi ei saaks Venemaa pärast WTO liikmeks vastuvõtmist enam rakendada. Aga oma turgu on võimalik muulgi viisil ?kaitsta?, nt kuulutades Eesti kalad ning kanad suu- ja sõrataudi kandjateks. Selles vaimus hoiatuste ja kauba liikumise tõkestustega nuheldakse meid kindlasti.

Kõige haavatavam on mõistagi transiit. Ärimehed, kes teenivad Eestit läbivate veoste peale, tunnevad õigustatult muret. NATO paneb neile tõsise põõna. Sestap manitsetakse valitsust ja välisministeeriumit: mitte nii valjuhäälselt, suurt naabrit mitte nii ärritavalt.

Ent vaadakem asja teisest vinklist. Kolm väikest Balti riiki on Venemaa jaoks eelkõige poliitilis-psühholoogiline probleem. Ta põeb, sest talle ei kuulu kunagistes lääneprovintsides enam viimane sõna. See tähendab, et Eesti, Läti ja Leedu suhted idanaabriga saavad muutuda normaalseks ja heanaaberlikuks vaid siis, kui Venemaa vabaneb oma painest. Teisi sõnu: kui lakkame olemast piirkond, mida loodetakse ähvarduste või meelitustega der?aavasse tõmmata. Kuulumine Euroliitu ja NATO-sse on paratamatu eeltingimus idaläbikäimise paranemiseks.

Balti riikide geopoliitiline asend on selline, et meie vajame Venemaad ja Venemaa vajab meid. Ta vajab meie sadamaid, infrastruktuuri, oskusteavet, läänesidemeid, et toime tulla. Idaturud, transiidid ja kahepoolselt kasulikud tehingud avanevad meile seda kiiremini, mida ühemõttelisemalt saame oma Euroopa-identiteedi paika. Et asi nii kaugele jõuaks, selleks tuleb meil lõivu maksta, ja päris kõvasti.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:23
Otsi:

Ava täpsem otsing