Pühapäev 11. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Alternatiivenergiad koputavad uksele

18. aprill 2001, 00:00

Selline stsenaarium on täiesti võimalik, sest praegu kasutusel olevatel energiallikatel on kaks puudust: nad hävitatakse kiiremini, kui taastumine aega võtab, ning nendes olev energia vabaneb mingi reaktsiooni (põlemise) tulemusena, saastades keskkonda.

Sellist musta stsenaariumi saab vältida, võttes kasutusele alternatiivsed energiaallikad. Peamisteks alternatiivenergia allikateks on päikeseenergia ning taastuvad energiaallikad: hüdroenergia, tuuleenergia, orgaanilises aines (peamiselt puidus ning taimedes) sisalduv keemiline energia, ookeanide soojusenergia ning maa soojusenergia. Mõningad neist on juba kasutusel ka Eestis.

Pinnasesse, kaljudesse ja veekogudesse on talletunud tohutud energiakogused. Tegemist on loodusliku, päikesekiirguse toimel üha uueneva soojusallikaga. Pinnasesoojuse saamiseks paigaldatakse plasttorude võrgustik umbes 1 meetri sügavusele maa sisse, torustiku võib panna ka vähemalt 3-4meetrise sügavusega veekokku.

Ainsana tarbib elektrienergiat soojuspump, mis hoolitseb kõige ülejäänu eest, tõstes torus ringleva soojuskandja temperatuuri majapidamises vajaliku tasemeni, umbes +60 °C (kütmine, soe tarbevesi). Spetsialistide hinnangul saab 1 kWh elektrienergia kulutamisega küttesse 4 kWh soojusenergiat.

Seadme eeliseks on see, et pärast esialgset rahakulutust töötab süsteem pea hooldevabalt, kuid probleemiks on suhteliselt suur alginvesteering, alates umbes 160 000 kroonist.

Eestis on maasoojuse kasutajaid 150?200 ringis, kuid potentsiaalseid tarbijaid on mitmeid kordi rohkem. Tuntuim maaenergia kasutaja on president Lennart Meri, kelle kodu Viimsis saab soojaks just tänu sellisele küttesüsteemile.

Pinnases olevat energiat kasutab Penijõe mõisa kütmiseks ka Matsalu looduskaitseala. Looduskaitseala direktor Taivo Kastepõld otsustas ligi pool miljonit krooni maksma läinud maakütte kasuks eeskätt praktilistel kaalutlustel.

?Keskkonnaministeeriumist öeldi meile, et ühte töökohta juurde ei anta ja kui me tahame katlakütjat tööle võtta, siis peame tulema toime olemasolevate rahaliste vahenditega,? räägib Taivo Kastepõld. Teise variandina kõne all olnud tavaline katel oleks nõudnud aga puiduhaket, mille valmistamiseks oleks tulnud investeerida masinatesse ja inimestesse.

Oktoobrist alates on Penijõe mõisahoone ja selle kõrvalhoone olnud soojad tänu maasoojusele, mingit hoolt pole kütteseadmed vajanud. ?Küll käib meil siin inimesi pidevalt seadmeid uudistamas, näiteks uurisid asja põhjalikult ameeriklased, kes ostsid Rägavere mõisa,? sõnab Taivo Kastepõld.

Looduskaitseala direktori arvates võiks maaküttel olla ka päris omalaadne kasutusala: suusaradade säilitamine. ?Otepääl võiks maakütte torud paigutada suusaradade alla. Kui sealt soojus ära võtta, peaks ka rajad kauem säilima,? kõneleb Kastepõld. Soojusega saaks aga kütta suusabaasi hooneid.

Eestis toodetavast elektrienergiast umbes 92 protsenti saadakse praegu põlevkivist, ligikaudu 8 protsenti tuleb maagaasist ning ülejäänu siis tuule- ja hüdroenergiast. Põlevkivi varud pole aga igavesed, sõltuvalt põlevkivi kaevandamise ja energia tootmise intensiivsusest jätkub Eestis põlevkivi vaid 20?50 aastaks ja seega on alternatiivsed energiaallikad peagi vägagi aktuaalsed.

Kõige lihtsam variant oleks Eestisse tuumajõujaama rajamine, kuid siis tekivad probleemid tuumajõujaamade ohutuse tagamise, tuumajäätmete ladustamise ning hiljem oma tööaja ületanud jaamade likvideerimisega.

Tuuleenergeetikat on mõtet arendada neis piirkondades, kus aasta keskmine tuulekiirus 10 meetri kõrgusel on enam kui 5 m/s. Eesti saarte rannikualadel on keskmine tuulekiirus 5?6 m/s. Seepärast on Eesti saared tuuleenergia tootmiseks sobiv piirkond.

Kui näiteks Taanis Bornholmi saarel on tuulegeneraatorid üsna tavapärane vaatepilt, siis Eestis pole tuulepüüdjaid saartel just eriti näha. Kõige kauem on tuuleenergiat toodetud Hiiumaal Tahkuna poolsaarel, kus 1997. a 19. septembrist töötab 150 kW tuulik, mille omanik on biosfääri kaitseala Hiiumaa keskus. Tuulik läks maksma 3,2 mln krooni, millest enamiku maksis Taani Keskkonnafond.

Generaator on püstitatud tervenisti Eesti jõududega ? valmistajafirma ainult juhendas ja viibis montaa?i juures. Töö on arvuti abil automaatselt juhitav ja inimese kätt juhtimise juures vaja ei ole.

Maksimaalvõimsusega töötab tuulik tuulekiirusel 14 meetrit sekundis. Aastas prognoositi toodangut 300 000 kWh, mis on Hiiumaa elektritarbimisest alla 1 protsendi. Esimesel tööaastal toodeti elektrivõrku 288 MWh elektrit.

Tuuleenergia kasutamist planeeritakse ka Läänemaal, peatselt püstitab Renewable Energy Group AS sinna kaks esimest tuulegeneraatorit. Ühe generaatori võimsuseks kavandatakse 250 ning teise võimsuseks 900 kilovatti. Juhul kui tuuleenergia leiab Läänemaa ärimeeste ja elanike poolt soodsa vastuvõtu, on edaspidi võimalik ka terve tuulefarmi loomine.

Oma tulevik on Eestis ka hüdroenergial, mis saadakse vee voolamisest tekkiva energia muutmisel elektrienergiaks. Jõgesid ja ojasid on Eestis päris palju ? üle 7000, kuid kahjuks on enamik neist lühikesed ja väikese vooluhulgaga. Tasase pinna tõttu on ka jõgede keskmine kalle väike ning seega on Eesti hüdroenergeetiline potentsiaal tagasihoidlik ja puuduvad võimalused suurte hüdroelektrijaamade rajamiseks.

Veejõu kasutamine oli Eestis tuntud juba 13. sajandil, kuid esimesed hüdroelektrijaamad rajati eelmise sajandivahetuse paiku. Enamik veejõuseadmeid purustati aga sõja ajal.

Kõige suurem Eestis kasutusel olnud hüdroelektrijaam valmis 1955. aastal Narvas, selle võimsus oli 125 megavatti, kuid praegu on see Venemaa valduses.

Kogu tehniliselt kasutatav hüdroenergia potentsiaal moodustab erinevatel hinnangutel umbes 1?1,5 protsenti Eesti elektrijaamade praegusest võimsusest. Kogu selle võimsuse kasutuselevõtt võimaldaks spetsialistide hinnangul toota aastas 0,1?0,2 TWh elektrienergiat.

Hetkel töötab Eestis viis üle 100 kW hüdroelektrijaama koguvõimsusega umbes 600 kW ja mitu mõnekilovatist mikrohüdroelektrijaama.

Selle aasta algul käivitati hüdroelektrijaam Loksa kandis Joaveskil, mille tootmisvõimsus on 300 kilovatti. Jaama käivitanud AS Veejaam loodab oma investeeringu tasa teha 8?10 aastaga. Joaveskil kasutati vee-energiat juba 19. sajandi lõpust 1980ndateni papi tootmiseks. Ka uus omanik plaanib turbiinidele rakendust tööstuses.

http://www.roheline.energia.ee

Märtsi keskel tuli oma Rohelise Energia projektiga välja Eesti Energia. Rohelise Energia näol on tegu sertifikaatidega, mida ostes annavad firmad oma panuse alternatiivenergia arendamisse. Ühtlasi toetavad Rohelise Energia projektiga liitujad ka Eesti Looduse Fondi (ELF). I järgu sertifikaadi ostmisel on toetus 12 000 krooni, II järgu puhul 6000 krooni, III järgu puhul 600 krooni ja kodukliendi sertifikaadi ostmisel 120 krooni. Saadud rahaga finantseerib ELF looduskaitse, loodushariduse ja säästva arengu projekte.

Projekt on suunatud eeskätt firmadele, kuid väljastatakse ka 800 kodukliendi sertifikaati. Kõige kallimaid, 103 756 krooni maksvaid esimese järgu litsentse väljastatakse vaid viisteist. Litsentsi omanik osatab 120 000 kWh alternatiivenergiat. 60 000 kWh alternatiivenergia ostjate sertifikaate on 50 ja nende maksumus on 51 878 krooni. Kolmanda järgu sertifikaadi sihtrühm on väikeettevõtted ning hinnaks 5131 krooni.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing