Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Metsamees, mine metsa!
Aastasadu meie roheliseks kullaks ja rahvuslikuks rikkuseks peetud Eestimaa metsi ähvardab massilise ja enamalt jaolt kontrollimatu raiumise tõttu häving, sest juba eelmise aasta sügisel vaevlesid puidutööstused kvaliteetse toormaterjali põua käes. Erametsaomanikud on aga kahe tule vahel ? ühelt poolt ründavad neid sahkerdajatest kokkuostjad, teisalt aitab maal valitsev kehvapoolne majanduslik olukord ahvatlusele kiiret tulu teenida ja metsataak kaelast ära saada igati kaasa. Milleks jännata mõnekümne metsahektariga, mis alles kümnete aastate pärast heal juhul tulu hakkab tooma, kui palju lihtsam on see maha müüa ja saadud raha panka intresse teenima panna? Rentaablus tõotab viimasel juhul tulla metsaäriga võrreldes vähemalt kolm korda kõrgem. Seega on mets halb rahapaigutamise viis, millega käib kaasas aastakümneid vältav töö, mida vähesed saavad endale lubada ja veel vähem on neid, kes sellega tegelema hakkavad.
Euroopa Liit, mida nii mõnigi metsaomanik hindade tõusu lootuses kui messiast ootab, ei too metsamajandusse siiski tuntavat leevendust. Hinnanguliselt võidavad euroliidu dotatsioonidest kõige rohkem põllumaade omanikud, sest metsandus ei ole ka Euroopas kuigi kõrgelt rahastatav majandusharu. Pealegi hindavad spetsialistid Maarjamaa metsavarusid paar-kolm korda madalama hindega kui põhjanaabrite puitu. Sama suureks jääb tulevikus ka metsakinnistute turuhind. Kuigivõrd tõusevad hinnad loomulikult, ent kas see on põhjus, mille nimel aastaid oma metsa majandamisse tuhandeid kroone pumbata ja maamaksu maksta, samas kui enda ja oma pere elatamiseks tuleb ikkagi kõrvalt lisa teenida.
Metsavalduse soetamine ja selle majandamine on praegu tõeline julgustükk ja müts maha julgete erametsaomanike ees, kes selle sammu tundmatusse oma südameasjaks on võtnud ning vähemalt püüavad metsaäri ausalt ajada. Sellega kindlustavad nad oma lastele ja lastelastele stabiilse ja enam-vähem kindla elatusallika, millest siiski jõukusesära ei terenda. Metsakinnistu tagatisel on ülimalt keeruline, kui mitte võimatu pangalaenu saada, asjaajamine muutub üha bürokraatlikumaks, kulutused metsa rahuldavale hooldamisele suurenevad võidu maksukoormuse tõusuga, metsa rüüstavad ulukid, kahejalgsetest krattidest rääkimata, ähvardavad loodusjõud ja kahjutuli ? väike loetelu karidest, mis metsameest tema äris varitsevad. Kui metsamehel hing kinni nööritakse, jääb töö ja teenistuseta ka suur hulk teisi selle piirkonna inimesi. Piinlik lugu ? maailm nõuab meilt puitu ja on selle eest nõus hästi maksma, meil aga pole enam metsamaterjali, mis konkurentide kõrge kvaliteediga võistelda suudaks.