Ettevõtja võtab endale tiivad

Andres Reimer 19. aprill 2001, 00:00

Eestit tabab tänavu lennubuum, väidab väikelennukite firma Pakker Avio juht Kalju Albert. ?Peame lennukeid juurde ostma, sest lennata soovijate hulk üha kasvab,? ütleb ta. ?Lendamine on nagu narkomaania.?

Kui kümne aasta jooksul on erapiloodi tunnistuse omandanud 36 inimest, siis tänavu võib hobilendurite arv kahekordistuda. Ainukese aktsiaseltsina hobilendureid koolitava Pakker Avio kursuse lõpetab juba maikuus tosin pilooti ning alustab järgmine sama suur õpperühm.

Presidendi kunagine piloot Rein Porro heidab instruktori kohalt uuriva pilgu neljakohalise Cesna kitsale tagaistmele ja pärib, ega reisijate südamed pole äkki pahaks läinud.

Kinnisvaraettevõtjast lenduriõpilane Tõnu Osa juhib võidukalt plärisevat väikelennukit Ülemiste järve kohal.

Pärast mitmendat treeningmaandumist ja sellele järgnenud kohest õhkutõusu hakkavad tagaistujad sügavalt sisse hingama ? süda läigib.

Ööklubid ja puhkus lõunamaa merede soojadel saartel jääb nüüdsest kaugele minevikku, et saaks ainult lennata, tunnistab Osa. ?Soovin tunda võitu tehnika ja looduse stiihia üle,? räägib ta.

Ratsionaalse ivana lendamisharrastuses toob Osa esile võimaluse lennata külla Saaremaal elavatele vanemate, ilma et tuleks praamisabas seista.

Oma lennukorda ootav tromboonimängija Jaanus Teiva ütleb, et kannab lendamisega seotud salaunistust, mida ei avalda. ?Olen elu aeg rohkem lennukitest unistanud kui autodest,? pihib ta.

Teiva elukaaslane on Estonian Airi ainuke naispiloot.

Paar aastat tagasi pilooditunnistuse omandanud Microlinki juht Allan Martinson räägib, et asus lennukursustele meelelahutust otsides, kuid leidis hobile sootuks praktilise rakenduse.

?Eriti Helsingit silmas pidades on eralennukiga reisimine odavam ja paindlikum kui liinilennuki kasutamine,? selgitab Martinson.

Martinsoni sõnul on lendamine meelelahutuseks liiga kulukas. Äri eesmärkidel on ta läbi lennanud Põhjamaad, Balti riigid ja ka Poola.

Lendamine kuulub ekstreemspordialade hulka, mis aitab igapäevaseid pingeid maha laadida. ?Pärast õhus veedetud tundi ilmub iga erapiloodi näole rahulolev ja salapärane naeratus,? ütleb Albert.

Erapilootidest õhkub salapära. Porro tunnistab, et tema käe all õpib praegu üks ettevõtja, kes pole julgenud lennukirest naiselegi rääkida.

Lendajad kinnitavad, et nende valitud ala pole üksnes rikkurite mängumaa. Ligi 120 000 krooni pooleaastase piloodikursuse eest pole sugugi palju, kui seda osakaupa maksta, räägib Osa. ?Paari-kolmesaja tuhande kroonise aastasissetulekuga inimene pole ju Eestis mingi rikas,? selgitab ta.

Kui Nõukogude ajal oli lendamine tavainimestele keelatud ja sõjaväestatud tegevus, siis praegu annavad tiivad vabadusele uue mõõtme, räägib Albert.

Kui oma õhuruumi kiivalt hoidev Venemaa välja arvata, siis on kõik teised Eesti naaberriigid hobilendajatele piiranguteta avatud. Piisab vaid lennuplaani ühetunnisest etteteatamisest dispet?erile. Porro sõnul peab naaberriigis maandumiseks olema taskus vaid pass ja paarisaja Eesti krooni väärtuses valuutat lennuväljamaksu tasumiseks.

Lenduriõpilasele saab takistuseks vaid bravuurikus ja liiga kõrge enesehinnang. ?Praegu õpib minu käe all mees, kes lausa pakatab bravuurist ja eneseuhkusest, kuid lendamine tal ei edene,? ütleb Porro.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:23
Otsi:

Ava täpsem otsing