Kanuuga Pirita kärestikes

Kaido Einama 20. aprill 2001, 00:00

Matkajuht Valdo Kangur Noorte Matkaklubist oli Jüri lähedalt kanuusid vette lastes aga isegi pisut pettunud, sest just siis otsustas lumesadu lõppeda. ?Matkaja peabki rasketes tingimustes varakult harjutama hakkama, siis näiteks mägedes peab vastu,? seletab lumelauaga Elbruselt laskunu. Algatuseks kihutab ta alla Jüri veskitammist, muu rahvasportlaste seltskond pannakse vaiksesse vette maanteesilla alt, et mitte kohe end märjaks teha. Pirita jõgi on Eesti oludes üsna ekstreemne. Pidevalt jääb mulje, nagu voolaks jõgi mööda treppi. Teadjamad rääkisid, et mõne nädala või kuu pärast võib samadest kohtadest kivilt kivile hüpates kuiva varbaga üle jõe saada. Nüüd aga sai kanuuski märjaks.

Enne laskumist kevadise suurveega Pirita jõest peetakse nagu ikka loeng jõel olemise ohutusest. Kui juhtidele on see hea meeskonnatöö kogemus, siis peredele paras katsumus, räägib kanuuinstruktor Indrek Herman. ?Tagumisest sõltub kanuu juhtimine ja esimene on lihtsalt mootor, kes saab natuke kaasa aidata,? pühendab Indrek esimesed vetteminejad kanuutamise iidsetesse saladustesse. ?Kui on hea meeskond, siis õnnestub kõik, sest esimene peab tagumisele ka teada andma, kui on takistus ja kustpoolt sellest mööda minna.? Taga istuv pereisa aga kipub Indreku arvates tihti oma vead ees istuva naise kaela ajama, kui kanuu võssa sööstab.

Jürilt Lagedi Vabadussõja muuseumini saab rahulikus vees kätt harjutada, kaldalt segamas vaid üksikud kalamehed, kelle konksud tamiili otsas keset jõge leovad. Ka üsna mitu koera peavad end varakevadisi kanuutajaid nähes lume käes kähedaks karjuma, tehes lõpuks partidele sarnast häält. Koertest möödunud, võtab kanuutajaid enne Lagedit vastu tankikolonn. Kahe jõe ühinemiskohas on Vabadussõja eramuuseum, mille omanik Johannes Tõrs on maja ümber parklasse kogunud erinevat sõjatehnikat. Kõigil torud suunatud itta, kust varitseb kõige suurem oht.

Juhendajad jälgivad kaheksat paaditäit kanuutajaid terve tee ka kaldalt, sest ootamatult võib kurvi taga varitseda järjekordne kärestik, mille leebemat kohta veepiirilt kanuust kohe ei näegi. Kui esimesest kärestikust sai üle liikuda pärast veerandtunnist jõe uurimist kaldalt, siis järgmisi tuli läbida juba lennult. Sillal võis näha ainult saateauto mehi, kes kosemühinas midagi karjusid, vool viis aga sõitjad kiiresti lähemale. Lagedi lähedal vanal jõesillal selgus, et karjutakse: vasakule, vasakule! Aga kus siis enam ? keset kiire vooluga jõge sai mõni paatkond kurvi võttes külje ette parajast enne sillaposti, kes aga valest sillavahest alla sõitis, koges ekstreemlaskumist üle kivide. Kummikud olid ääreni vett täis, mis edaspidi oli juba tavaline. Kui Kose-Lükati silla juures hernesupp söödud, hakkas pärast silda Pirita jõel kiire. Nii kiire, et üks kolmeliikmeline paadiseltskond käis lausa kummuli. Nii, et ikka ?pibod? ka märjad ehk siis korralikult paadi alt läbi, nii et mütsid märjad. Siin-seal kaldal võis näha paadi tühjaks kühveldajaid ja kummikutest vee kallajaid. Matka lõpp on järsu kurviga Kose-Lükati silla all ehk nagu nimigi ütleb, on see nagu üle kose. Jälle hakkab ka vaikselt lund sadama. Suuski proovima tulnud Pirita rahvasportlased vaatavad kahtlustavalt jõe ääres sokke väänavaid kanuutajaid, kes ongi sel aastal kevadekuulutajad, samal ajal kui kevadlinnud kössitavad soojades kuurialustes, oodates lume sulamist.

Vt. ka kaarti

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing