Klaverimaag haarab tundlikkusega

Eliase salvestised pälvivad juba paarkümmend aastat kiitvaid arvustusi ja ta on esinduslikumate jazz?iajakirjade kaanepersoon. Mis kõige olulisem, Eliane Eliase oskus siduda klaveril sünnimaiseid bossa- ja sambarütme jazz?iga lihtsalt sunnib kuulama.

Eliane Elias elab pilvelõhkujate saarel Manhattanil. Enne pianisti telefonivestlust Puhkepäevaga pabistab Eliase tuttav ja muusika austaja Terrence Erkkila: ?Eliane on väga armas ja õrn inimene. Ta on väga emotsionaalne. Ta mängib klaverit ja laulab imetlusväärselt! Ta kolis just uude korterisse ning saatis just külas olnud ema Brasiiliasse tagasi. Ära ehmata, aga ta räägib inglise keelt natuke teistmoodi. Tahad, ma panen teie vestluse taustaks Eliane plaadi mängima? Või on see liig?? Juba esimestest telefonitsi vahetatud lausetest sain kinnitust: Eliane Eliase madalast sumedast häälest on tunda hoolikalt talitsetud temperamentsust ja heasoovlikkust. ?Ma ei ole eales kahetsenud, et tulin Sao Paulost New Yorki. Siin on jazz?imaailma keskus, siin on muusikud, plaadifirmad. Kui oled noor või veel amatöör, ei pea sa mõtlema edule ja tulevikule. Minul on vedanud: olen Blue Note?i kõige pikema lepinguga artist, sest mu plaadid müüvad,? räägib Elias oma kutsumuse köögipoolest. Vaid vähestel õnnestub Blue Note?i kaubamärgi all plaadistada, ammugi siis pikaajalist lepingut saada.

?Arvan, et edu tuleb tänu sellele, et suhtlen publikuga. Pean väga oluliseks laval tekkivat sünergiat. Kõige õnnelikum olengi laval ? kui mängin, siis klaver ja mina saame üheks. Olen väga energiline. Jätan lugudes ruumi improvisatsioonile, püüan olla avatud ja lasen asjadel minna omasoodu.?

1996. aastal Grammyle kandideerinud Herbie Hancockiga tehtud plaadi ?Solos and Duets? saamislugu kirjeldab Eliase suhet muusikaga. ?Plaanides ühist plaati, jõudis Herbie kohale kesköö paiku enne kokkulepitud aega. Ta tuli minu juurde ja ütles: ?Lähme lihtsalt mängime.? Läksime stuudiosse ja seal sündis ime. Hiljem salvestust kuulates ei saanud me aru, kumb on kumb. Ideed lihtsalt voolasid. Herbie andis sellele loole nimeks ?Sõnumid?, sest ta tundis, et me tõesti suhtlesime. See oli suurepärane kogemus.?

Klassikalise pianisti tütrena tunnistab ta ometi, et pole kunagi tahtnud kontsertpianistiks saada, ehkki talle ennustati suurt tulevikku. ?Õppisin vaid selleks, et täiustada mängutehnikat.? Juba lapsepõlves kuulas ta Bud Powelli, Charles Mingust, Dizzy Gillespiet. Eliase praegusteks lemmikuteks on Keith Jarrett, Bill Evans ja Herbie Hancock. Ta on võrratu Antonio Carlos Jobimi muusika esitaja ning plaat ?Eliane Elias Sings Jobim? on valitud parimaks brasiilia muusika plaadiks Ameerikas.

Tallinna tuleb Elias oma trioga Euroopa turnee raames. ?Eurooplased on väga intelligentne ja pühendunud, tundlik publik. Samas inimesed tulevad pigem klassikalisest keskkonnast ega julge oma tundeid väga palju avaldada,? räägib ta kauaaegsetest kogemustest. Trio ise tundub pianistile kõige sobivam kooslus. ?Muusika vajab piisavalt vabadust ja võimalust spontaansuseks. Olen mänginud bassist Marc Johnsoniga koos 1987. aastast. Trummar Jonas Johanseniga esineme koos viimased 6 aastat. Tallinna kava sisaldab veidi brasiilia muusikat, jazz?istandardeid, minu enda lugusid, ka laulan. Sellest saab pildi, milline olen muusikuna.?