Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Usaldus on demokraatia (rahvavõimu) A ja O

23. aprill 2001, 00:00

Mitmendat kuud järjest püüab avalikkus ja ajakirjandus Eesti otsustajatele meelde tuletada demokraatia üht algtõde. Kui isik, kes on valijate poolt volitatud või valitute poolt määratud tegelikku võimu riigis teostama, kaotab üldsuse usalduse, tuleb tal tagasi astuda. Manitsus on kurtidele kõrvadele langenud.

Alustagem sestap päris algusest. Liitsõna demokraatia ehk rahvavõim koosneb kahest eri tähendusega sõnast ja annab teada, et elevante, kes demokraatlikku ühiskonnakorraldust kannavad ning tasakaalus hoiavad, on kaks.

Ühel pool seisab rahvas, täpsemalt need kodanikud, kes vaevuvad valimistel käima, kes tunnevad huvi, valutavad südant, tõstavad häält Eestimaal toimuva pärast. Teise osapoole moodustavad sellesama rahva käest volitused saanud võimukandjad põhiseaduslike institutsioonidena.

Niisiis on meil suur hulk võimuvolitajaid ja väike hulk võimuteostajaid. Esimesi on sadu tuhandeid, teisi (Toompea kõrval ka 247 omavalitsust) mõni tuhat. Just selle mudeli järgi, mis võtab aluseks kahe nurgakivi vastastikuse seotuse, demokraatia toimib. Põhimõtteliselt ei ole eestlastele midagi ette heita.

Ent tegelikkus, milles viibime? Avaliku arvamuse küsitlused annavad katastroofiliselt madalaid reitinguid võimulolijatele üldse ja miinusmärgiga hinnanguid mitmele isikule eraldi. Nõutus, rahulolematus, kibestumus närvutavad eestlase argipäeva ning tulevikuväljavaateid.

Ma olen kaugel sellest, et Eesti elu läbi mustade prillide näha, ja tunnustan edusamme, mida praegune valitsus on ühiskonna majanduslikul ning poliitilisel korrastamisel saavutanud. Aga kes meist saaks sulgeda silmad tõsiasja eest, et rahva ja võimu vahel haigutab kuristik?

Ühes asjas oleme iseolemise kümne aastaga ilmselgelt äpardunud. Võim on meie riigis võõrandunud ja ? mis veel kurvem ? otsustajatel puudub tahe ning oskus lõhet vähendada. Täitevvõimu isikkooseisu stabiilsus on hüve, ent mitte hüve iseeneses. Riigikogu ja valitsuse suhtekorraldust on tarvis parandada.

Aga eksitakse, kui rahulolematuse põhjustajana nähakse vaid teadmatust, infonappust. Mõistkem viimaks ometi, et demokraatial on kaks osapoolt. Demokraatlik riik saab toimida eeldusel, et rahvas tunnustab võimu ja võim tunnustab rahvast.

Kaks näidet paljudest. Presidendi valimisseadus ei rahulda kehtival kujul õigupoolest mitte kedagi. Riigikogus otsuse langetamiseks on poolthäälte künnis seatud ületamatult kõrgeks. Valimiskogu komplekteerimisel eiratakse jõhkralt osalusdemokraatia põhimõtteid. Liiatigi soovib valdav enamik hääleõiguslikke kodanikke selles toimingus vahetult osaleda.

Sellegipoolest ei ole riigikogu kolm järjestikku koosseisu lillegi liigutanud ? ei karjuvate absurdsuste kõrvaldamiseks, ei otsevalimistele üleminemiseks.

Teine näide puudutub viimastel kuudel eriti teravalt päevakorrale tõusnud võimuesindajate vastutust ja usaldust. Riigikogu ja valitsuse liikmed, kes väidavad, et demokraatia realiseerimiseks piisab korrapäraselt toimuvatest valimistest, ei ole mitmest põhimõttelisest asjast aru saanud.

Tõsi mis tõsi, pukisistujate jaoks on demokraatia ebamugav valitsemisvorm. Siin ei piisa, et rahva arvamust võetakse kuulda aeg-ajalt ja valikuliselt. Avalikkusega tuleb arvestada kogu aeg. Ja kui usaldusisik, nt minister, kaotab kodanike enamuse usalduse, tuleb ta asendada. Hoolimata sellest, mida arvavad partnerid või kas usaldamatuse põhjustasid inimese enda väärotsused, ta alluvate ebapädevus või sulimine, komistamine vastaste kaevatud auku.

Kahtlemata on see üksikisikute seisukohast julm. Aga mitte kusagil ei ole demokraatia käima läinud olukorras, kus võimuesindajad hiilivad vastutusest kõrvale. Kus võim tõrgub kuulamast, mida ta tegemistest või tegematajätmisest arvab avalikkus ja ajakirjandus.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 11:24
Otsi:

Ava täpsem otsing