Ärgake unest, USA ja Venemaa diplomaadid!

Majandusanalüütikud on hakanud üha valjemalt rääkima vajadusest parandada Venemaa ja USA vahelisi suhteid. Suhete halvenemine algas 1998. aastal. Kui USAs olid võimul demokraadid, süüdistasid vabariiklased neid Venemaa mahamängimises. Seetõttu vältisid Clinton ja Gore Putini ärritamist. Nüüd kus vabariiklased on end Valges Majas mugavalt sisse seadnud ei tee keegi enam saladust, et kahe riigi vahelised suhted on teravad.

Bushi uue administratsiooni viga on ideoloogias, et Venemaa kasutab diplomaatiat USA mõju vähendamiseks. Washingtoni paranoia on ilmne ka siis kui Venemaa räägib vajadusest näha maailma poliitikas lisaks USA-le teisigi jõukeskusi. USA välispoliitika tüüri juures on nüüd inimesed, kes on viimased 15-20 aastat tegelenud rahvusvahelise diplomaatiaga ja kes ei usu või ei tea, et külm sõda on läbi. Teiste hulgas kerkib esile USA kaitseminister Donald Rumsfeld.

Tuleb tunnistada, et ka Venemaal süveneb arusaam, et paljudes riigi ees seisvates probleemides on süüdi ameeriklased. Soov otsida süüdlasi on suur ja mis on lihtsam kui jätkata vanu traditsioone ja näidata näpuga ameeriklastele.

Teisalt võib täheldada mõningat olukorra idealiseerimist ka Venemaa strateegilises mõtlemises. Mõned Venemaa juhtivad diplomaadid unistavad, et Venemaa suudab luua kogu Euroopat hõlmava koalitsiooni USA rahvusliku raketitõrjesüsteemi vastu. See on naeruväärt unistus. USA raketitõrjeprogramm puudutab Euroopa huve nii vähe, et Euroopa vastuseis sellele on ebatõenäoline.

Teine potentsiaalselt väga ohtlik küsimus on ettepanek vaadata üle ABM ehk ballistiliste rakettide tõrjesüsteeme keelustav leping. See sunniks USA-d säilitama jäiga positsiooni ja innustaks teda kiirendama oma raketitõrjesüsteemi väljaehitamist. Kuna ka Venemaa tahab vältida globaalse kriisi eskaleerimist, on tema positsioon läbirääkimistel juba ette nõrk.

Lepingu allakirjutamise ja ratifitseerimisega nõustus Venemaa tegelikult NATO idasuunalise laienemisega.

Kuna ABM-temaatika puudutamine ainult teravdaks Vene-USA suhteid tuleks see küsimus võtta päevakorrast maha. Selle asemel saaks alustada laialdast dialoogi globaalse strateegilise stabiilsuse säilitamiseks ja tugevdamiseks, mis hõlmab selliseid küsimusi nagu tuumarelvad, võitlus terrorismiga, relvastumise piiramine, globaalne relvakaubandus ja Aasia suurenev roll globaalses julgeolekus. Kui konfrontatsioon siiski jätkuks on halvim, mis võib juhtuda see, kui Venemaa aetakse nurka ja sunnitakse koostööle riikidega, mis on USA-le juba tõeliselt vaenulikud.

Parim, mida mõlema riigi diplomaadid ja välispoliitikud saavad teha on leppida faktiga, et võrreldes külma sõja perioodiga on praegune rahvusvaheline olukord palju ebastabiilsem. Külma sõja ajal oli võimalik ette näha kummagi poole käitumist, tänapäeval see enam nii selge ei ole.

Jääb üle loota, et nii Bushi kui ka Putini administratsioon leiavad endas kainet mõistust ja jõudu alustada dialooge nii ametlikul kui ka mitteametliku tasandil, peatamaks kahe riigi suhete edasine halvenemine. Suhete halvenemisest võidavad ainult relvatöösturid.

© Project Syndicate