Põllumehe toetamine on meie kõigi huvides

Ausalt öeldes on naljakas, et üha uuesti ja uuesti esitatakse küsimus, miks peab riik põllumajandust toetama. Umbes pool aastat tagasi kirjutasin Äripäevas, et nõnda saab küsida vaid see, kes küll sööb, kuid toiduaineid ei tooda. Inimesed peaksid ükskord aru saama, et söök ei tule poest, vaid põllult, veest ja laudast ning kõik muu muutub tühiseks, kui kõht on tühi.

Esimene ja olulisim põhjus, miks põllumajandust peab toetama, on Eesti riigi iseseisvuse tagamine. Oma rahva äratoitmine on iga riigi kohus. Vähegi sobiva kliimaga maades eelistatakse võimalikult suuremat isevarustamist. Muidugi, mitte kõike ei saa ja ei peagi Eestis kasvatama, kuid eluks vajalikud põhitoiduained ? piim, liha, leib, kartul ? tuleks ise toota. Sisseveetavast toidust sõltuva riigi saab kasvõi majandusblokaadiga lühikese ajaga alistada.

Meid ohustavad mitte ainult kuritahtlikud asjaolud. Võib juhtuda, et epideemiad seavad meid olukorda, kus pole päevapealt võimalik toiduainete importimist ringi korraldada ja tekkivad varustatushäireid. Värske näide on Euroopa taudide tõttu kehtivad impordipiirangud.

Mis saab, kui taudid muutuvad kogu Lääne-Euroopat hõlmavaks epideemiaks ja lihaimport kahaneb miinimumini? Kas peame taas talongid kehtestama, sest umbes 30% lihast jääb puudu?

Teine põhjus on tarbija kaitse. Oletagem, et Eestis on müügil vaid importtoit. Siis kujundab meie piima ja leiva hinda välisturgudel toimuv ning varem või hiljem kaasneb sellega hinnatõus. Riigi tugi hoiab hinna mõistlikuna ning teatud mõttes tagab, et kõik inimesed suudaksid toitu osta. Klassikalise äri järgi on riiklik pealemaksmine tavatu. Ent inimese elu muudab võimalikuks vaid söök.

Kolmas on soov tagada põllumeestele teiste ettevõtjatega võrreldav sissetulek. Kui toidukauba hind püütakse võimalikult madalal hoida, siis on selge, et nii kujunev toorme hind ei võimalda põllumeestele teiste ettevõtjatega samaväärset äraelamist. Pole mõtet kadestada, kui ka talupidaja saab oma tööga piisavalt raha lastele korraliku hariduse andmiseks, puhkuseks jms ning püsiva tootmise tagamiseks.

Neljas ja viies põhjus on vajadus säilitada ühtlane asustus kogu riigis ning kaitsta looduskeskkonda. Et tagada ühtlane inimasustatus ja puhas ning korrastatud loodus, peab inimestel olema võimalus teha ka maal midagi, mis annaks sissetuleku. Rõuge Suurjärv on piisavalt sügav sadama jaoks. Ent selleks, et luua laevatatavad ühenduskanalid muu maailmaga, kuluks tunduvalt rohkem raha, kui põllumajanduse toetamiseks samas piirkonnas.

Mõni ütleb, et maal võib arendada igasugust ettevõtlust. Kui aga küsida, millist konkreetselt, siis reeglina kindlat vastust ei tule. Ometi kasvab maailmas pidevalt nõudlus toidu järele, sest inimesi sünnib juurde ja arenguriigid muutuvad järjest ostuvõimelisemateks. Toidukauba turg laieneb, seega pole mõtet jalgratast leiutada.

Looduskeskkonna säilitamine johtub vajadusest tagada elu selle kõige laiemas mõttes. Põllumajandus on küllalt suure reostuskoormusega, nii ongi riiklikud toetused reostuste vältimiseks hädavajalikud.

Viimase põhjusena nimetaksin Euroopa Liitu. Teatavasti on ühinemisel Euroopa Liiduga väga olulised põllumajandussaaduste tootmismahud. Euroopa Liidu üks põhiregulaatoreid on liikmesriikidele antavad tootmiskvoodid.

Eesti peab praeguse tootmismahu liitumiseelsel ajal vähemalt säilitama, veelgi parem tõstma. On ju läbirääkimistel kokku lepitavad tootmiskvoodid alus sellele, kui palju hakkame Euroopa ühtse põllumajanduspoliitika kaudu toetusi saama.

Meil on valida, kas pingutada liitumiseelsel ajal, toetades põllumajandust tavalisest rohkem ja saavutada hiljem Euroopa Liidus suurem rahaabi või seda mitte teha. Mõnel hinnangul on vahe kuni miljard krooni aastas.

Kõik need põhjused toimivad ka Euroopa Liidu ühisturul. Makstes põllumajandusele peale ühtlustame Eesti põllumeeste ettevõtluskeskkonna Euroopa lähikonkurentide omaga. Eesti talupidaja on nutikuselt kindlasti paljudest Euroopa Liidu talunikest peajagu üle ja saaks toetusteta hakkama. Ent vaid siis, kui neid ei makstaks kusagil.