Mehised aksessuaarid

Ethel Kiilmaa 27. aprill 2001, 00:00

Seevastu mujal Euroopas populaarseid igat masti kulinatega randme- ja kaelakette, kõrvarõngaid, ripatseid ning kalliskividega sõrmuseid peetakse Eestis üldjuhul ülepingutatud alpuseks ja sageli kleebitakse end liigselt ehtida armastavatele meestele külge ka mõni halvustav silt. Samas tunnevad mehed lubatud ehete trendide vastu küllaltki suurt huvi ja on nõus nende hankimiseks päris suuri summasid kulutama. Näiteks on 200 000 krooni maksvaid kelli müüdud üsna mitmeid.

?Kella- ja ehtemood ei vaheldu nii kiiresti kui rõivamood. Intervall võib olla suur, kuid kiiremini kui viis aastat see ei muutu. Praegune mood on kestnud juba umbes kolm aastat. Nii kellade, lipsunõelte kui mansetinööpide osas on valitsevaks valge metall: valge kuld, plaatina ja teras. Kellakorpustel ja ehetel kohtab nii kollase kui punase kullaga seoseid,? tutvustab valitsevat trendi juveelifirma Kuldkroon juhataja Kaupo Nõlvak. Maailma kalleimaid ajanäitajaid toodab ?veitsi firma Philipp Patek, kelle peenelt töödeldud sisuga mehhaaniliste kellade hinnalisemad mudelid maksavad ka ilma kalliskividest kaunistusteta kuni kaheksa miljonit krooni.

Ka eesti mehe jaoks on just kell staatuse sümbol. Nõlvaku sõnul tuleb hinnalisemaid kellamudeleid tootjamaalt eraldi tellida ja kui vaja, on kliendid nõus ootama. ?Tänapäeval on loomulik, et trenditeadlikul mehel on mitu kella. Tavaliselt on üks sporditegemiseks ja sellel on palju lisafunktsioone, nagu pulsimõõtur jne, üks smokingiga kantav ehtekell ja igapäevase ülikonna juurde sobiv kell,? räägib Nõlvak. Välismaal on väga moes ka uurid, mis on meeste 50. juubeli puhul peaaegu kohustuslik kingitus.

Lisaks kelladele on meeste hulgas endiselt populaarsed lipsunõelad, seevastu mansetinööbid on jäänud vaeslapse ossa, sest kauplustes müüdavate päevasärkide hulgast on üha raskem leida mudelit, kuhu saaks mansetinööbid kinnitada. Vastav ava lihtsalt puudub.

Galerii Kaks ühe omaniku, ehtekunstnik Katrin Amose sõnul hoolib eesti mees vaid praktilise funktsiooniga aksessuaaridest, näiteks on lipsunõela vaja selleks, et lips süldi sisse ei laotuks. Ent välismaal käies näeb tema sõnul meestel rinnas ja sõrmes nii mõndagi huvitavat ning inspireerivat. ?Mujal maailmas tahetakse teistest erineda ja hinnatakse originaalseid autoriehteid väga kõrgelt. Eestis pole ükski mees tulnud meile galeriisse enesele näiteks prossi või sõrmust tellima, kuigi minu loodud selge vormiga ehted sobivad väga hästi nii meestele kui naistele,? selgitab ehtekunstnik. ?Kaasaja riidemoes on soolised erinevused aastast-aastasse vähenenud, me kõik kanname pükskostüümi. Ka minu ehted on olemuselt biseksuaalsed ja sobivad meestepintsakule väga hästi,? räägib Amos.

Eesti mehe kiindumusel praktiliste ehete vastu on pikk minevik. Juba vanad eestlased kandsid ehteid, mille ülesanne oli riideid teatud kohast koos hoida, sest õmblusmasinat ju polnud. Kaelaehe ei olnud samuti mitte ainult ilus edevusasi, vaid enamasti oli tegemist maagilist tähendust omavate amulettidega ? mõni kaitses kurja vaimu eest, mõni tõotas jahi- või kalaõnne.

Eelarvamus, et mehe maskuliinsus nõrkusest ehete vastu väheneb, on visa kaduma. Ent teatud edasiminekut avaliku arvamuse kujunemisel võib siiski märgata. Kõrvarõngastele, kaelas kantavatele armeetunnusmärkidele ega ka hipilikele punutud randmepaeltele ei vaadatagi enam nii väga viltu.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing