Potosi ? maailma kõige kõrgem linn

Villu Zirnask 27. aprill 2001, 00:00

Kindlasti on Andides või Tiibetis asulaid ja külasid, mis asuvad veel kõrgemal kui Potosi, aga ühtegi teist tõsist linna ? rohkem kui 100 000 elanikuga ? maailmas küll merepinnast nelja kilomeetri kõrgusel pole. Selline kõrgus tähendab, et Potosis pole isegi päikese käes eriti soe ning pilvise ilmaga läheb vaja Eesti hilissügisesse sobivat riietust. Õhku napib Potosis ka ning risk ennast väga pahasti tunda on suur.

Miks sellisesse kohta suur linn on tekkinud? Sellepärast, et seal asub mägi nimega Cerro Rico (tõlkes rikas mägi), millest kaevandatava hõbeda najal Hispaania impeeriumi valitsejad läbi 17. ja 18. sajandi head elu elasid. Sõna potosi tähistab hispaania keeles siiamaani suurt jõukust.

Hõbe on nüüdseks peaaegu otsas, aga ehitised, mis külluseajastul ehitati, on alles ? hulk võimsaid kirikuid, pirakas rahapaja hoone, kus nüüd on hea muuseum (Casa Nacional de Moneda) jne. Kokku ca 2000 koloniaalajastust pärit hoonet.

Kes eelistab kirikutes ja muuseumides käimisele ekstreemturismi, võib ette võtta ekskursiooni kooperatiivkaevandustesse. Tõsistele kaevandusfirmadele maagist peaaegu tühjaks ammutatud Cerro Rico enam suurt huvi ei paku, sellepärast on enamik kaevandusi kaevurite kooperatiivide kätte läinud. Kooperatiivkaevurid teevad ventilatsioonita käikudes 16tunniseid või pikemaidki tööpäevi, karbiidilambikestega valgust näidates, kangi ja haamri abil mäge uuristades, tonnide kaupa maaki (tina, tsinki, antimoni ja volframit sisaldavat) seljas maa peale tassides. Vanemaks kui 40 aastat paljud Potosi kaevurid ei ela.

Kaevurite sissetulek on vilets, sellepärast võiks neile kaevanduseväravast midagi kingituseks osta ? kokalehti, dünamiiti, toidupoolist. Piiritust tarbivad kaevurid ka, mõnes kaevanduskäigus, kuhu nad on teinud kaitsepühaku (õigemini küll kaitsekuradi) kuju.

Rõõmsam ettevõtmine kui kaevanduskäike pidi ronimine on pe?a ehk rahvamuusikaõhtu restoranis Potocchi. Kaks korda nädalas toimuv üritus on selgelt turistidele mõeldud, aga Disneyland?i maiku asjal juures pole, seal esinev bänd teeb oma tööd siira mõnuga ja restorani omanik õhutab kõiki kohalolijaid aktiivselt kaasa elama. Nii pretendeerib Potocchi pe?a Boliivia parima tiitlile, kuigi sellisel kõrgusel järjest kiireneva carnevalito, morenada või huay?o rütmis tantsu lüüa pole sugugi kerge. Inimesele, kellele tugevad naishääled ? nagu näiteks setu või karjala lauludes ? külmavärinaid tekitavad, ei tasu sellele üritusele ehk siiski minna.

Kiireim viis pääseda Potosi kargest kliimast soojemat ja paksemat õhku hingama on sõita Sucresse, Boliivia ametlikku, kuid mitte tegelikku pealinna. Sinna on ainult 160 km head teed pidi ja põhiliselt allamäge, sest Sucre asub Potosist 1200 m madalamal.

Sarnaselt Potosiga on Sucres säilinud ohtralt koloniaalajastust pärit ehitisi, UNESCO on mõlemad linnad maailma kultuuripärandi nimistusse arvanud. Sucres on aga Potosist mõnusam aega lihtsalt niisama surnuks lüüa ? kohvikuid ja restorane on rohkem ning organism tunneb ka ennast palju paremini.

Seikluslikum suund Potosist edasi on Uyuni poole. Kahe linna vahelisele 200 kilomeetrile jääb väga mitmekesine maastik ? kanjonid, kaljud, jõed, mäeküljed täis kaktusi, kõikvõimalikes pruunikates värvitoonides mäed, poolkõrb. Lisaks veel välja surema hakkav kaevandusasula ja vaade hiiglaslikule Uyuni soolajärvele.

Potosi ümbruskonnast leiab hulga vulkaanilist päritolu kuumaveevanne ? Tarapaya, Don Diego, Chaqui. Mõnusad kohad, eriti kui arvestada, et Potosi hotellides kraanist sooja vett alati ei tule, mõnikord ei tule isegi külma vett.

Viimane asjaolu viitab, et see Boliivia kant ei ole kõige õigem koht mugavuseotsijale, pigem hoopis seikluseotsijatele.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:08
Otsi:

Ava täpsem otsing