Ettevõtted kisklevad hinna tundliku tarbija pärast

30. aprill 2001, 00:00

Kuidas iseloomustate konkurentsisituatsiooni oma valdkonnas?

  • Indrek Stahl (IS): Rõivatööstuses on vee peal püsivaid firmasid neli-viis. Turg on üsna selgelt jaotunud ja seetõttu oleme saanud üritusi koos korraldada. Uusi tulijaid muidugi on.

Konkurents on selles mõttes hea asi, et kui tunned, et läheb kehvasti, siis on võimalus üritada paremini teha. Aga, jah, konkurents peab olema aus. Eks vahetevahel tuleb siin ka ette, et üritatakse mudeleid maha kopeerida.

Kui tihti seda ette tuleb?

  • IS: Iga aasta natukene.

  • Neeme Jõgi (NJ): Mina julgeksin küll väita, et vaadeldes erinevaid eluvaldkondi, kohtab turu väiksusest tulenevat skisofreenilist tõmblemist kõige rohkem. Kui rääkida toiduainetetööstusest, siis siin esineb väga palju sellist nähtust, mida võib nimetada kõlvatuks konkurentsiks.

Toiduained peavad paratamatult teatud nõuetele vastama, mistõttu on siin väga suur tähtsus riiklikel institutsioonidel, alates veterinaarametist, lõpetades tarbijakaitseameti või konkurentsiametiga. Nende roll on sekkuda seal, kus peaks sekkuma. Üldreeglina aga ei sekkuta: a la lahtine piim, halvaks läinud või kontrollimata liha.

Teine asi on see, et kui toota standardile vastavat toodangut ning seda turustada, selleks peavad olema tehtud teatud investeeringud. Täna on ikkagi nii, et ühe ja sama tingnimetuse all ?piim? müüb üks kvaliteetset piima, mille tarbeks on tehtud eelnevalt investeeringud, teine müüb piimasarnast vedelikku, mida nimetatakse piimaks. Tarbija ostab hinda. Öeldakse, et tarbija on rahul, aga tarbija tegelikult ei teagi, mida ta ostab.

Kontroll ei toimi?

  • NJ: Ei toimi.

Soomes on piimandusturul kaks suurt tegijat. Liigne võidujooks on lõppenud ja millised on tulemused? Piima- või jogurtipakk on poes kahevärviline ? ei tehta mõttetuid kulutusi pakendile. Mis on Eestis? Eestis on hästi palju töötlejaid. Vähemalt nelja- või viievärviline pakend, mis tähendab loomulikult kallimat pakendit. Skandinaavia maades ei näe te kusagil sellist tootearenduse võidujooksu kui Eesti turul. Tegelikult on see mõttetu, see on vaid raha kulutamine, mitte keegi sellest ei võida.

Kas tarbija ei võida sellest?

  • NJ: Tarbija maksab selle kinni. Täna jooksevad muidugi kõik kahjumit, aga varem või hiljem peab tarbija selle kinni maksma. Varem või hiljem on ka võidujooksjad väsinud ja kukuvad, mis tähendab pankrotte.

Millal võiks suurem pankrottide laine tulla?

  • NJ: Sellel aastal, nii paljukest, kui seda aastat on olnud ? tõsi, üks ka eelmise aasta lõpust ?, on juba neli väiksemat tööstust oma uksed kinni pannud: Kiiu, Raasiku, Jõgeva ja Väike-Maarja.

Teisisõnu: laine on alanud. Tähtis on jällegi see, et kui neid tööstusi vaadata, siis need, milles mina käinud olen, ei kannata mittemingisugust kriitikat. Seal ei tohiks tegelikult midagi toota.

  • Eda Odenberg (EO): Eestis on sama palju reisibüroosid kui lihatööstuseid. Peab olema tõeline entusiast, et sellel alal püsida. Neid inimesi, kes Eestis töö või puhkuse eesmärgil reisivad, tiritakse kätest ja jalgadest.

Miks on reisibüroosid nii palju?

  • EO: Turule tuleku barjäärid puuduvad, igaüks võib oma reisibüroo avada ning mitte keegi ei kontrolli kvaliteeti. Turismibüroodel peab olema küll litsents, aga selle saamine võtab aega, pakun välja, et kolmkümmend minutit kirjatööd. Konkurents on tihti ebaaus.

Milliseid alatuid võtteid kasutatakse?

  • EO: Müüakse netohinnaga. Müüvad ise raha saamata, selleks et kasvatada käivet või omandada turul ni?? või omada kasvõi poliitiliselt head, kuulsat, toredat klienti. Et öelda järgmisele kliendile: see asutus, ettevõte on minu klient.

  • NJ: Tegelikult puudub äriline või sotsiaalne kontroll. Iga Mats võib avada turismibüroo või algatada suvalise äritegevuse. Selge on see, et kui ta üritab pikemat aega netohinnaga tegeleda, siis varem või hiljem lõpeb see krahhiga. Täiesti süüdimatult teeb see Mats uue firma ja teda usaldatakse. Meil on küll ja küll selliseid näiteid, kus hulgifirma on läinud klientide rahadega pankrotti. Kaks nädalat hiljem teevad samad sellid uue firma, nimi on ka väga sarnane, ja toimetavad edasi. Neile antakse veel krediiti.

Seda, et kui üks mees saab mingi käkiga hakkama, et teda siis enam kuskil vastu ei võetaks või uksest sisse ei lastaks, seda Eestis ei ole. See on tava, mida ei saa reguleerida juriidilise dokumendiga, vaid see peaks algama Eesti inimestest, kes natukenegi raha valdavad, kasutavad ja käsutavad.

  • IS: Naaberriikide (mitte muidugi Läti ja Leedu) seadusandluses on sees, et kui sa ühe firmaga pankrotti lähed, siis järgmised viis aastat võid äritegevusele kriipsu peale tõmmata.

  • Mati Nõmmiste (MN): Tegelikult on see üldine moraaliküsimus. See, mida sa aktsepteerid enda juures, seda ei mõista sa ka teiste juures hukka. Selles osas ongi häda.

Milline konkurentsisituatsioon on audiitorluses?

  • MN Siin on kaks erinevat valdkonda: audiitorkontroll, mis on ette nähtud teatud firmade grupile, ja teine on sinna juurde käivad konsultatsiooniteenused. Kui võtame audiitorkontrolli valdkonna, siis seal on ilmselt konkurents märkimisväärselt tihedam. On tunda, et kliendid on altimad võtma teenust väiksema hinnaga. Siin läheb asi muidugi omakorda kolmandate isikute ehk kreeditoride peale. Teiste sõnadega lepivad teenindaja ja teenindatav omavahel kuidagi kokku. Kahjukannatajaks on kreeditor.

Kui ettevõttele väärtust lisavast konsultatsiooniteenusest rääkida, siis on olukord natuke parem. Siin selliseid nippe kasutada ei saa. Keegi ei hakka endale priitahtlikult tellima konsultatsiooni, millega ei ole midagi peale hakata.

  • NJ: Võib-olla ma eksin, aga minu teada ei ole Eestis ühtegi juhust, kus oleks pankrotimenetlusse kaasatud solidaarse vastutuse mõttes ka audiitor.

  • MN Ma ka ei tea, et oleks. Ma arvan, et kui ettevõte pankrotti läks, on audiitoril sellest seltskonnast kõige väiksem süü. Tema on lihtsalt see, kes ei öelnud midagi õigel ajal või jättis midagi tegemata. Pankroti tegijad on ikkagi teised.

  • NJ: Ma tahtsin juhtida tähelepanu sellele, et ühiskondlikud kontrollimehhanismid ei toimi. Kui kuskilt hakkaks ahelreaktsioon peale, siis ka need, kes pakuksid poolmuidu teenust, hakkaksid mõtlema, et ühel heal momendil, kui nad tõepoolest jätavad kahe silma vahele kriitilise bilansi, võivad nad ühel hetkel selle finantsi eest kuskil kohtukulli ees vastutama hakata.

  • IS: Kogu ühiskonna moraal on madal.

  • MN Eks see ole täpselt seal maal, kuhu me oleme arenenud. Ei saa öelda, et moraal oleks liiga madal või liiga kõrge. See ole evolutsiooniline protsess.

  • Ott Kikas (OK): Ehituse värk on natuke teistmoodi. Meil ei ole tuhandeid kliente, kes iga päev ostaksid või tarbiksid. Kliendid on siin ühe käe sõrmedel ülesloetavad. Konkurents on samas tihe. Tegijaid on ikkagi väga palju, isegi liiga palju.

Kas sisenemisbarjäärid on siis madalad?

  • OK: Sa võid olla Eesti mõistes suurettevõtja, maailmas oled sa kärbes. Samas võid sa sõbraga kokku võtta ja teha mingi puusepatöökoja, oled ka ehitusettevõtja. Konkurents on nii tihe, et kasumimarginaali ei saagi eriti tekkida.

Suures plaanis võib ehitustellimused jagada kolmeks: kolmandik on võib-olla sellised objektid, mis tulevad konkursil osalemise teel. Neid kipub aina vähem olema. Teine kolmandik on sellised objektid, mille oleme saanud läbirääkimiste teel. Kas eelnevatelt klientidelt või oleme ise mingisuguse maatüki või krundi hankinud, kuhu otsime kliendi, kellele ehitada.

  • EO: Kas see ei olegi Merko edu pant?

  • OK: Edu pant on minu meelest see, et me üritame mitte ainult konkursside kaudu tööd saada.

Kolmas variant on muidugi need samad enda ehitused. Kui sul on aastate jooksul kapitali kogunenud, siis on võimalik endal ehitusi teha ja neid müüa. Skandinaavia maades annab elamuehitus kuskil 30?40% suurte ettevõtete käibest. Meil seda suured ettevõtted eriti ei viljele. Aga me väikselt üritame.

Kas ehitusturul on alatut konkurentsi palju?

  • OK: Kuidas võtta. Alati, kui sa konkursil ei võida, siis oleks tegu nagu alatu konkurentsiga. Ma arvan, et me võtame rahulikult.

  • IS: Turg on korrastunud?

  • OK: Vähesel määral jah. Ma ütleks, et üks väheseid, mis on nagu aastaid korras olnud, on ripplagede tegemine. Kui Vene aega meelde tuletada ja Eesti aja algust, siis olid KEKid-MEKid igas linnas. Nüüd on suured ehitusorganisatsioonid Tallinnas, Tartus, Saaremaal. Järele on jäänud need, kes on spetsialiseerunud või on siis suuremad või keskmised korraldajad.

Kas Eestis on äritegevus eetiline?

  • MN Ma arvan, et tegelikult on. Kui me ka ütleme, et moraal on madal, siis tegelikult ühes mõttes on meil õigus, teises mõttes aga ei ole. Kui võrdleme praegust olukorda aastaga 1992, siis on toimunud suured muutused. Ma arvan ka, et kõlvatut konkurentsi on vähemaks jäänud.

  • EO: Mulle tundub, et erinevate erialade kõige suuremad tegijad, need, kes on visiooni pikema aja peale planeerinud, suhtlevad nii eetilisel, moraalsel kui ka ärilisel tasandil. Vähemalt reisibüroode maailmas on see suhe küllaltki aus ja avameelne. Sellised ?huvitavad suunad? tulevad pigem ühepäevategijatelt.

  • IS: Olles olnud väikeettevõtjate liidus tegev, siis ma olen nõus selle mõttega. Väikeettevõtete juures on asjad veel väga korrastamata.

  • NJ: Üldreeglina on turu solkija ikkagi väikeettevõtja.

  • IS: Väike tegelikult ei mõtlegi rohkem, kui et saaks kuidagi natuke raha. See, mis homme tuleb, see teda suurt ei huvita. Kõik see varimajandus tuleb ka sealtpoolt.

Millised tegurid saavad konkurentsis püsimisel või konkurentsis hästi hakkama saamisel oluliseks?

  • EO: Väärtuse lisamine. Reisibüroo jaoks on sisseostetav kaup sama, hinna on ka põhimõtteliselt kehtestanud lennukompanii. Ameerika Ühendriikides, aga ka Euroopas müüakse lennupileteid väga suures osas netohinnaga. Nii nagu lennukompaniid 50 aastat tagasi alustasid, et müüsid ise pileteid, siis nüüd ollakse mõnes mõttes teel sinna tagasi. Et reisibüroo selles keskkonnas hakkama saaks, peab ta millegagi väärtust lisama ning ka sellele hinna välja mõtlema. Tegelikult on tee läbipaistvuse poole. Ei ole enam nii, et teeme ühe paketi hinna.

  • NJ: Küsimus on usalduses. Mina julgeksin küll väita, et need firmad, kes ei ela üks päev korraga ja kassapõhisel majandamispõhimõttel, tunnevad väga selget vajadust, et neid usaldataks. Mina isiklikult ostan eraisiku ja ettevõtjana usaldust ? on see siis toiduaine või riietusese või remondibrigaad.

Mis on praegu see, millega konkureeritakse?

  • NJ: Eesti turu maht on väike ja kuna marginaalid on väga väikesed, siis minnakse kergema vastupanu teed, minnakse hinnaga mahtu püüdma. See on tegelikult väga lühinägelik, sest kaua alla letihinna tegutsedes lähedki ühel heal päeval kreeditoride rahadega.

Muidugi võib turul eksisteerida ka hästitoimiv koostöö, näiteks kütusefirmade puhul.

  • IS: Kartellikokkulepe.

  • NJ: Mina ei nimetaks seda kartelliks, see oleks otsene süüdistus. Mina nimetaks seda heaks koostööks. Samas on see koostöö pöördunud tarbija vastu. See on ootuspärane, kuid nahaalne käitumine.

  • EO: Nii kaua kui Eestis on üldse paarsada tuhat inimest, kes kunagi lennukiga on lennanud või saavad seda endale tulevikus lubada, ei olegi lootust, et mõni tõsisem lennukompanii siia lennata plaanib. Niikaua kuni siia lendavaid lennukompaniisid on vähe ja kui nad veel juhtumisi ühte allianssi kuuluvad, siis nad ütlevadki, et järgmised viis aastat on hind selline. Kui ei soovi, võite ka jalgsi minna.

  • NJ: Me võime ka väga palju diskuteerida selle 220 voldi üle, mis pistikust tuleb: kas see on kallis või odav, kvaliteetne või mitte. Me oleme selle lõa otsas. Kui turul on vähe pakkujaid, on turg teatud mõttes korrastunud. Kui pakkujatel on omavahel väga hea koostöö, siis tarbijana oleme paratamatult olukorra ees, et meil ei ole võimalik valida. q

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing