Rahvusvaheline konkurentsi võime on liikuv märklaud

30. aprill 2001, 00:00

1992. aasta septembris kuulasin Brüsselis koos Soome tuntud firmajuhtidega Soome saatkonna esindajaid, kes kõik püüdsid vastata küsimusele: kuidas Euroopa Liidu konkurentsi-, põllumajandus- või transpordipoliitika mõjutab lähiaastatel Soome ettevõtete rahvusvahelist konkurentsivõimet.

Üks nõunikest rääkis värvikalt, kuidas Soome esindajad püüavad saavutada Soome transpordifirmadele järelhaagistega veoste kogupikkusele kasulikke Euroopa Liidu nõudeid.

Samal nädalal lasti vabaks Soome marga kurss. Marga devalveerimise fakt valmistas mulle rohkem muret kui Soome firmade esindajatele.

?See aitab tõsta meie konkurentsivõimet,? kõlas soomlaste standardkommentaar.

Aasta 2000 Maailma Majandusfoorumi globaalse konkurentsivõime indeks asetab meie põhjanaabrid USA ja Singapuri järel maailmas kolmandale kohale. Kas see on saavutatud tänu valitsuse poliitikale või sellest hoolimata? Milline roll on suurte ja väikeste ettevõtete strateegial, ettevõtjate ning poliitikute koostööl rahvusvahelise konkurentsivõime saavutamisel?

Usun, et Eestis tuleb lähiaastatel sarnaste küsimuste üle vaielda vähemalt sama intensiivselt, kui tegid seda soomlased kümme aastat tagasi. Ei piisa, kui meie jätkusuutliku konkurentsivõime pärast muretsetakse ainult Brüsselis.

Turumajanduse kujunemise algetapil oli konkurentsivõime retsept paljudele eksportivatele ettevõtetele lihtne: odav tööjõud ja soodsa hinnaga toore. Seda peegeldas 90ndate aastate alguse positiivne väliskaubandusbilanss, mis küll kiiresti defitsiidiga asendus.

Ettevõtjatega suheldes tulevad tihti jutuks mõjurid, mis kuluefektiivsusel põhinevat konkurentsieelist järjest vähendavad.

Viimasel ajal paneb paljusid mõtlema Euroopa Liidu sanitaar-, töötingimuste ja muude regulatsioonide rakendamine. Ida-Euroopa ettevõtete konkurentsivõime üheks trumbiks on olnud kokkuhoid tööjõu ja keskkonnaressursi kasutamise lisakulude arvelt, mida Brüsseli lobistid hüüavad sotsiaalseks dumpinguks. Kui eurodirektiivid neid võimalusi vähendavad, peab midagi asemele tulema. Töömahukates tootmisharudes püütakse kuluefektiivsuse langusele vastu seista töö intensiivistamisega ja läbimõeldud töökorraldusega tootlikkust tõstes.

Paljudes sotsialismi ajast pärit seadmetega töötavates ettevõtetes jõutakse selles suunas tegutsedes kiiresti punkti, kus saab selgeks vajadus olemasolev tehnoloogia välja vahetada. Nüüd tekib küsimus: kui sügavad on ettevõtja taskud? Tehnoloogiasse investeerinud ettevõtte kulude taset ja selle kaudu konkurentsivõimet hakkab mõjutama oma- ja võõrkapitali suhe, laenukoormus. Kui ollakse liigselt sõltuv idanaabri heitlikust turust või ühest kuni kahest lääne äripartnerist, peaks konkurentsivõimega seotud riskid väga tõsiselt läbi mängima. Mitmete toiduainetetööstuse ettevõtete üleminek uutele omanikele on seda juba kinnitanud.

Tuleviku konkurentsivõime tagamiseks on mõtet juurelda ettevõtte tuumikkompetentsuse ja innovaatilise potentsiaali üle. Tasub sisse elada oluliste välisturgude lõpptarbijate mõttemaailma ja probleemidesse. Ka väike või keskmine ettevõte saab luua suurte rahvusvaheliste konkurentide eest kaitstud turuni?i, kui ta suudab kokku viia personali unikaalsed oskused ja võime klientide vajadustest lähtudes uudseid äriideid defineerida. Kõrge elatustasemega riikides lähtutakse enamasti just sellest mõtteviisist uute ettevõtete käivitamisel. Võib-olla tasub innovaatiliste äriideedega alguses mõttemängu vormis tegelda, et kulukeskse konkurentsieelise kadudes oleks ideede varu juba olemas.

Suurettevõtted tagavad enda konkurentsivõime tootmise mastaabiefekti suurendades, tootearendusse investeerides ning teadvustades kaubamärki globaalses või vähemalt regionaalses ulatuses. Paljudel Eesti mõõdupuu järgi suurtel ettevõtetel seisab ees valik: kas suudame iseseisvalt tõeliselt suureks kasvada või vajame strateegilist liitu maailmamastaabis suurte rahvusvaheliste tegijatega?

Ettevõtete ja riigi strateegiline koostöö rahvusvahelise konkurentsivõime nimel on teema, mis alles ootab ühiskondlikku diskussiooni ja kokkulepet. Senine majandusedu on paljuski saavutatud liberaalses ärikeskkonnas. Riigi institutsioonid pole pidanud sihipäraselt ettevõtete konkurentsivõimet toetama, kuid neil ei ole olnud ka palju võimalusi väära strateegilise aktiivsusega vigu teha. Mõnd tegevusharu esindavate lobigruppide survel võivad poliitikud paati teisele küljele kallutada.

Eurointegratsiooni regulatsioonide labürindis tekib ettevõtete konkurentsivõime valikuliseks soodustamiseks ja takistamiseks uusi võimalusi. Kuldse kesktee saavutamiseks võiksime lähtuda majandusteoreetiku Michael Porteri klassikalisest nägemusest riigivõimu mõjust ettevõtete ja rahvaste konkurentsivõimele.

Michael Porteri sõnum on, et riik saab stimuleerida varajast nõudlust uute toodete järele, arendada ettevõtluse infrastruktuuri (teed, side, haridus, informeeritus, riigi kui terviku teadvustamine välisturgudel jms) ja sekkuda investeeringutega seal, kus eraettevõtte tulem pikaajalisest investeeringust oleks väiksem kogu ühiskonna kasust. Muud ponnistused jäägu ettevõtete juhtide strateegilise mõtlemise ja ettevõtjate koostöö kanda.

Marek Põldeots
ASi Softronic Baltic juhatuse liige

Konkurentsieelisteks sellises teadmusmahukas valdkonnas nagu IT ja tarkvara arendustegevus on eelkõige spetsiifilised teadmised. Olulised on nii tehnoloogilised kui ka konkreetsete klientide ärivaldkondade spetsiifikaga seonduvad teadmised. Nende kahe kombinatsioon võib luua väga tugeva konkurentsieelise.

Teadmisi kannavad ennekõike inimesed, nende hoidmisest ja arendamisest saab kõik alguse.

Roman Loov
ASi SP Transit Eesti tegevdirektor

See, kas üks ettevõtja on vähem või rohkem edukas, kipub üldjuhul olema seotud sellega, kui järjekindlalt peetakse igapäevategevuse analüüsimisel silmas teada tuntud eduka äritegevuse põhitõdesid ja üritatakse neid konkurentsieeliseid ise luua. Olen veendunud, et üheks võtmesõnaks on siin kindlasti innovatiivsus.

Oleme ikka lähtunud põhimõttest, et olgu see kass mis värvi tahes, peaasi, et ta hiiri püüab.

Meie kontekstis tähendab see seda, et oleme üritanud liikuda sageli ka nendes suundades ja sfäärides, mis meie eelneva tegevuse seisukohalt võivad olla üsnagi ebatraditsioonilised. Lisaks eelnevale on tänapäeva äritegevuses isiklikel kontaktidel eriline roll.

Me ei müü midagi muud kui isiklikke suhteid.

Niilo Saard
ASi Assert tegevjuht

IT ja arvutimaailm on valdkond, kus spetsialistide professionaalsus ning erialane tase on eduka tegutsemise põhifaktorid. Kui siia lisada veel suurepärased koostööpartnerid (näiteks IBM), hea rahvusvaheline koostöö (IT valdkonnas on see möödapääsmatu), pikaajaline stabiilne planeerimine, siis sellega avatakse firma inimeste intellektuaalne potentsiaal arvutiturul konkurentsiks püsimiseks.

Kuidas konkurentsis püsimist hoida, on tegelikult pidev probleem nii juhtkonnale kui ka kogu kollektiivile. Seda eriti valdkonnas, kus iga päev toob midagi uut. Päris ühest vastust on raske leida.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:07
Otsi:

Ava täpsem otsing