Kiire liitumine Euroopa Liiduga on meile kahjulik

Eesti parlamendipoliitikud ja praegune valitsus pole suutnud avalikkusele piisava selgusega argumenteerida Euroopa Liiduga kiire liitumise vajadust. Alljärgnevalt püüan kaalutleda võimalikke vastuargumente kiire liitumise vastu. Üks grupp argumente seondub majanduskeskkonna halvenemisega.

Eesti on kohustatud tingimusteta kehtestama ELi kehtivad tollid ja kvoodid importkaupadele kolmandatest riikidest (sh. Venemaa, Ukraina, USA, Jaapan, Hiina, India, Indoneesia, Korea jt.). Nendest riikidest Eestisse saabuvad odavad kaubad (sh näiteks metall, teravili, suhkur, autod, puuvill) muutuvad kallimaks. Neid tuleb osta kas tollimaksu võrra kallimalt või hoopiski vaid ELi liikmesriikidest. Kaotavad nii importöörid ja eksportöörid, aga eelkõige tarbijad.

Mõistagi on täna veel raske hinnata kui palju läheb maksma nõuetekohase tollimaksude kogumise süsteemi rakendamine Eestis ning kui suured saavad olema tollimaksude ja impordikvootide kehtestamisega seotud rahalised mõjud erinevatele ettevõtetele, kuid suurusjärgud saaks küll juba kindlaks määrata.

Tuleb arvestada ka kompensatsioonide suuruseid, mida on vaja hakata maksma kolmandatele riikidele selle eest, et Eesti poolt WTO raames kokku lepitud määrad on madalamad ELi kehtestatud tollimaksumääradest. Seega tuleb euroliidus hakata meil lõivu maksma senise üliliberaalse kaubanduspoliitika eest. Kui teistes kandidaatriikides ühinedes tollid alanevad ja see toob kaasa hindade mõningase languse, siis Eestis toob liitumine kaasa üksnes hindade tõusu. Majanduslikult kasulikum oleks püüda säilitada Eestis väljakujunenud liberaalset kaubanduspoliitikat nii kaua kui võimalik ja mitte kiirustada ise selle kaotamisega.

Euroopa Liitu minnes kaob duty- ja tax-free kaubandus ning tõusevad meretranspordi hinnad. Ebaõiglaste konkurentsitingimuste säilimisel (Ahvenamaa alaline erand Soome liitumislepingus jääb kehtima) satuvad pankrotiohtu nii Hansatee ja teised vedajad kui ka arvukad turiste vastuvõtvad ja teenindavad firmad. Käibemaksuvabastuste ja maksusoodustuste lõpetamise nõue puudutab näiteks ajakirjandust, soojamajandust ja transiitkaubandust (ka vabamajandustsoonid peavad lõpetama oma tegevuse). Ära jäävad käibemaksu tagasimaksed reeksporttoodangult ja -teenustelt, sest ELi turg muutub siseturuks.

ELi ühtse põllumajanduspoliitika rakendamise tagajärjeks on talupidajate kohustuslik toetamine ja toiduainete järsk hinnatõus, mis teeb kallimaks siinse tööjõu. Odav tööjõud aga olnud senini meie ettevõtluskeskkonna üks olulisemaid eeliseid. Hinnatõus annab järjekordse löögi meie vaestele ja pensionäridele, kellede toimetulek ripub niigi riigieelarve lõa otsas.

Kiire liitumine toob kaasa kohustuse avada liikmesriikidele kinnisvaraturud. Võib kindel olla, et kui me ise ei suuda maareformi lähema paari aastaga lõpetada, siis korraldatakse ELi kapitali vaba liikumise reeglite kohaselt maareformi niimoodi ära, et kümnekonna aasta pärast saab arvestatavalt suur osa Eesti maast olema välismaalaste omanduses.

Majanduskeskkonda halvendab ka aktsiisimaksude (eelkõige kütusele) kohustuslike miinimummäärade tõstmine, mille edasilükkamist küll taotletakse, kuid ettevõtjaid see ei rahulda, sest senine konkurentsieelis väheneb.

Kiire liitumine sunnib põllu- ja kalameestele peale praegused madalad (kolme viimase aasta keskmised) tootmistasemed. Põllumeste kosumine võimaldaks hilisema liitumise korral taotleda kõrgemaid kvoote.

Ainult ELi keskkonnadirektiivide täitmine eeldab rahandusministeeriumis kokku pandud liitumiseelse majandusprogrammi kohaselt üle 21 miljardi krooni otseinvesteeringuid. Mitmesuguste töö-, ohutus- sanitaar- ja teiste tingimuste, normatiivide ja standardite ülevõtmine nõuab kokkuvõttes kümneid miljardeid kroone.

Liitumise edasilükkamine võimaldaks neid kulutusi ajatada, paremini seostada välisinvesteeringutega ning vältida ELi nõuete eiramise pärast sattumist ELi komisjoni kriitika või isegi ELi kohtu menetluse alla.

Meie vähest haldussuutlikkust silmas pidades võib kiire liitumine tuua kaasa tõsiseid tõrkeid piiril tolliformaalsuste vormistamisega. Kogenematus põllumajandustoetuste arvestamisel võib tuua kaasa segadusi ühtse põllumajanduspoliitika elluviimisel. Erinevalt teistest kandidaatriikidest on meie olukord nendes valdkondades oluliselt erinev ELi praktikast.

ELi tolli- ja tururegulatsioonide ning põllumajanduspoliitika rakendamine toob kaasa vahenduskulude, aja ning bürokraatia kasvu. Et selle tööga hakkama saada tuleb põllumajandusministeeriumis ja tolliametis täiendavalt tööle võtta sadu ametnikke.