Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Ametnikud ja ministrid hakkavad kahju hüvitama
Kolmapäeval kiitis riigikogu heaks riigivastutuse seaduse, mis kaitseb inimesi avaliku võimu ehk ametnike ja poliitikute väärsammude eest ja sunnib ametnikke ning poliitikuid tehtud vigu oma taskust kinni maksma. Seadus jõustub uuel aastal.
Äripäeva arvates on riigivastutuse seaduse kehtestamine vajalik ja õige. Igal inimesel peab olema võimalus nõuda talle avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamist. Samuti on õige, et tekitatud kahju hüvitab vea teinud ametnik.
Seadus aitab kutsuda korrale ametnikke ja ka kiirendada riigiasutustega suhtlemist. Ametnike tegevusetus või haldustoimingutega viivitamine võib kodanikule tekitada materiaalset kahju. Olgu näiteks maa erastamise venimine või riigile enammakstud EVPde tagastamisega viivitamine. Uus seadus võimaldab nõuda ametnikelt toimingute lõpetamist. Samuti saab nõuda maksuameti poolt ebaõige ettekirjutusega tekitatud kahju hüvitamist.
Ka riigi tipptasandil võib tuua ridamisi näiteid. Erinevate riigihanke konkurssidega on ametnikud tekitanud riigile ehk maksumaksjale suurtes summades kahju. Kõige kurioossem näide on Eesti Raudtee erastamisnõustaja leidmiseks korraldatud ?konkurss?.
Tõenäoliselt pärast seaduse kehtima hakkamist väheneb riigihangete arv, kus hanke tingimused koostatakse nii, et need sobivad vaid ühele firmale. Tavaliselt pakub see firma ka oma teenust või kaupa tunduvalt kallimalt. Väheneb kohtu poolt tööle tagasi ennistatud ametnike arv jne. Lühidalt öeldes paraneb riigijuhtimise kvaliteet ja efektiivsus.
On oht, et tegelikult midagi ei muutu ja seadus ei hakka tööle, et tegemist on poliitikute ja ametnikkonna PR-trikiga. Ka praegu peaks olema võimalik riigile kahju tekitanud ametnik vastutusele võtta. Eesti probleem ei ole mitte seaduste puudumine, vaid tippjuhtide ja poliitikute ükskõiksus, väidavad oponendid.
Teine tõsine vastuväide on, et seadusest võib saada tõhus relv poliitilises mudamaadluses. Prokuratuurile on vaja teha mõne ministri vastutusele võtmise kohta avaldus, millega kaasneb ka vastav pressiteade. Hiljem on ministril väga keeruline teha avalikkusele selgeks, et ta ei ole kaamel.
Tegemist on tõsiste vastuargumentidega. Õiguskaitseorganeid on Eestis varemgi üritatud kasutada poliitilise relvana. Näiteks Siim Kallase dollariprotsess ja Mihkel Pärnoja süüdistamine salakütuseäri soosimises.
Mis puudutab seaduse tõhusust, siis see selgub praktika käigus. Alati on kerge öelda, et konkreetset ideed pole võimalik rakendada või mõni seadus ei hakka tööle. Siis tuleb seadus ümber teha. Riigivastutuse seadus midagi hullemaks ei muuda ja Eesti ühiskonnal on võita rohkem kui kaotada.
Seaduse eesmärk ei peagi olema ametnike karistamine. Eesmärk on muuta riigi toimimine efektiivseks ning kaitsta tavakodanikku riigivõimu omavoli ja pahatahtlikkuse eest.