Hõõguvad tulnukad suvises aianurgas

Margus Sanglepp 04. mai 2001, 00:00

Traditsioonide austajad kurdavad, et võõras sissetungija hävitab agressiivselt meile omast toitumiskultuuri. Enamik meil müüdavatest grillidest pole toodetud ei Eestis ega Euroopas, vaid hoopiski kaugel Hiinas.

Olenemata sellest, milline suhe kellelgi grillide ja grillimisega on, tuleb tunnistada, et aiagrill täiendab praegu pea iga majaomaniku aiavarustust ja on muutumas suveürituste lahutamatuks komponendiks. Veelgi enam, grillimisest on saanud rahvuslik võistlusala, kus igaüks võib kaasa lüüa. Alustamiseks tuleb aga teada mõningaid põhitõdesid.

Grille võib eristada nende suuruse, materjali, kasutusviisi või põletamisaine järgi. Väligrille valmistatakse peamiselt plekist ja malmist, küpsetamiseks vajalik kuumus saavutatakse grillsöe või gaasi abil. Nii-öelda kasuliku pinna või resti läbimõõt võiks olla vähemalt viiskümmend sentimeetrit, siis ei jää ka suuremale seltskonnale toidu valmistamisega hätta.

Ühekordseid grille saab kasutada ülikiireks toiduvalmistamiseks nii kodus, matkal kui ka reisil olles. Grill koosneb fooliumvannist, millele on juba paigutatud söed ning fooliumist rest. Kasutajal tarvitseb vaid süütevedeliku abil söed hõõguma ajada ja kolle vorstide küpsetamiseks on valmis. Osadel grillidel on aga söed juba süütevedelikuga immutatud. Ühekordsete grillide eeliseks on kiirus ja kasutamismugavus; puuduseks asjaolu, et pakend ei põle ära. Taoliste grillide hinnad algavad poolesajast kroonist.

Kupliga grillid ongi need, mis meenutavad tulnukalaevu ja andnud põhjuse grille rahvasuus UFOdeks kutsuma hakata. Kuumuse reguleerimiseks kasutatakse nendel grillidel kaant ehk kuplit, milles on ventilatsiooniavad. Mitmel mudelil on ventileerimisvõimalus ka söepanni all. Kupliga grill on asendamatuks abimeheks eriti neile, kes tegelevad liha grillimisega, kuna on tähtis, et toores liha ühtlaselt küpseks. Kuppelgrillide hinnad algavad kolme-neljasajast kroonist ja ulatuvad paari tuhande kroonini.

Kui kuppelgrillid on enamasti ümarad, siis lahtised grillid pakuvad mitmekesisemaid vormilisi võimalusi. Nii võib osta näiteks grilli, mis meenutab kohvrit ja mõned neist käivadki suisa kohvriks kokku. Lahtisel grillil reguleeritakse kuumust, paigutades resti süte kohal erinevatele kõrgustele. Kui kuppelgrillil saab toidust sütele tilkuva rasva süttimist vältida kupliga ja õhu juurdevoolu reguleerimisega, siis lahtise grilli puhul on see probleemiks. Grillimisel peaks kindlasti veepudel kõrval olema. Praktikas aga kasutatakse liigse leegi summutamiseks õlut. Lahtiste grillide hinnad algavad samuti paarisajast kroonist ja ulatuvad paari tuhande kroonini.

Grilltoidu nautija elu mugavamaks muutmiseks on turule toodud gaasigrillid. Taoliste grillidega jääb ära söe ja süütevedelikuga mässamine, toitu saab valmistama hakata peaaegu kohe. Väiksemad grillid on kompaktsed ja seetõttu praktilised reisile kaasa võtta. Suurematega saab sisustada suisa suvise kööginurga. Väiksemate gaasigrillide hinnad algavad viiesajast kroonist, kapitaalsemad maksavad paar tuhat ja isegi kaheksa tuhat krooni. Gaasigrilli plussiks on käsitlemise mugavus, kiirus ja puhtus. Miinuspoolele tuleb kanda asjaolu, et emotsionaalses plaanis jääb gaasipliit romantilisemale hõõguvale söepannile alla.

Grillimisel kuluvad marjaks ära roop, vardad, tangid, raudhari ja kõiksugu muud abivahendid, mis aitavad toidutegemise hõlpsamaks muuta. Roop on asendamatu sütega tegelemisel, tangidega on mõnus keerata vorste või liha. Raudharjaga on kindlasti soovitav puhastada grillimisrest vanast saastast enne järjekordset toiduvalmistamist. Grillimise abivahendid on hooajal müügil pea igas poes ja hinnadki on kõigile taskukohased.

Grillsüsi peaks kindlasti olema valmistatud tervisele vähem kahjulikust lehtpuust ja tükid paraja suurusega. Praktikas võib mõnikord paraku näha vastupidist ? söed praksuvad ja loobivad sädemeid, nagu oleks kuusehalg tulle torgatud. Samuti on söetükid vahel liiga suured. Tükkide suurusest sõltub toidu ühtlane küpsemine, parimad söed on tikutoosi mõõtu. Suure koti sütt saab poest ca 20 krooniga.

Grillsöe kiiremaks hõõgumaajamiseks kasutatakse süütevedelikku, kuigi söed saab hea ilma korral lihtsasti kuumaks ka siis, kui panna nende peale põlema kuivi pilpaid. Siin lähevadki kiirustajate ja puhta keskkonna ning toiduarmastajate põhimõtted lahku. Kuna süütevedeliku puhul on tegemist ikkagi keemiaga, tekib küsimus, kas ta on tervisele ohutu. Tootjad väidavad, et on küll, kui vedelikku õigesti kasutada. See tähendab, et süütevedelik peab ära põlema ja igaks juhuks tuleb sütel mõni minut hõõguda lasta, enne kui toit restiga nendele asetada. Pudel süütevedelikku maksab ca 20 krooni.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:09
Otsi:

Ava täpsem otsing