Tulviste võtab hoogu maha

Hiljutine heitlus Isamaaliidus Tulviste ja Tunne Kelami vahel lõppes erilise järellainetuseta ja meenutas katkendit märuliparoodiast, kus peakangelane lubab ninjal käte ja jalgadega mõnda aega vehkida ning laseb ta siis püstolist ühe lasuga maha. Nüüd on tarvis ära oodata, mida võtavad ette teised, rahva suus ponksudeks poisteks kutsutavad Peeter Kreitzberg, Matti Päts, Toomas Savi, Arnold Rüütel ja Andres Tarand. Pealegi ei saa ära unustada ameerikalikku tõsiasja, et valijate hääled kallutatakse enda poole kuue nädala jooksul enne valimisi.

Tegelikkuses pole professor Tulvistel avalikkuse eest pääsu, kuni teda üheks presidendivalimiste peafavoriidiks peetakse. Oma osa dikteerib siin ka amet Tartu linnavolikogus ja isiklikud veendumused. Tulviste tahab sellist Eestit, kus riik räägib rahvaga, kus inimeste küsimustele vastatakse ja vajaduse korral antakse nõu. Kui oled taolised põhimõtted korra välja öelnud, ei saa pead liiva alla peita.

Tulviste ilmus avalikkuse ette siis, kui temast sai 1993. aastal Tartu ülikooli rektor. Uus amet tähendas seda, et saatus oli talle ulatanud hüppelaua, millel polnud aega tegeleda teadustööga, kuid millelt sai edasi liikuda poliitikasse.

Esialgu tuli aga ülikooli konservatiivsust raputada, sest alma mater?is polnud haruldased toonast õhkkonda iseloomustavad juhused, kus inimene oli juba lahkunud, kuid kabineti uksel ilutses veel aastaid tema nimi.

Tulviste arvas, et vanemad tegijad peavad noorematele ruumi tegema ja kogus sellega hulga vastaseid. Pingelises olukorras sai mees vahetult pärast rektoriametisse asumist infarkti.

Rektoriajast pärineb ka selline skandaalne juhtum nagu osalemine koos politsei poolt kahtlustatavate persoonidega Favora tankla avamisel. Sellest üritusest on saanud justkui valvefakt, mida Tulvistest rääkides ikka aeg-ajalt esile tõstetakse.

1999. aastal valiti Tulviste Tartu linnavolikogu esimeheks, kus ta on ametis siiani.

Isiklikku arvepidamist oma tulude ja kulude üle Peeter Tulvistel paberil ei ole. ?Tean raudselt majalaenu ja autoliisingu maksete tähtaegu ja need on praegu peamised kulud,? räägib Tulviste, kellele kuulub viimistlusjärgus maja Tartus Tammelinnas, suvekodu Otepää lähedal ja osa usaldusühingust Ilmamaa.

Presidendikandidaadi laenukoormus on 426 592 krooni lõpptähtajaga 2007. aasta. Laenusumma on üle kolmandiku võrra suurem sellest keskmisest, mida pangad väljastavad noortele peredele.

Vaatamata asjaolule, et Tulviste on oma perega materiaalselt rahuldaval järjel, ei tähtsusta ta seda üle. Ta ei usu, et praegune orienteeritus tarbimisele kaua kestab. ?Täna tahavad kõik saada neid asju, mis lääne inimestelgi kodus kasutada on, aga juba paari aasta pärast muudab roheline mõtteviis meie suhtumist. Algul lõpetatakse tarbetutes reklaampakendites toidukaupade ost ja siis järjest muu,? teatab ta veenvalt.

Vaba aega on presidendikandidaadil endastmõistetavalt vähe. Seda vähest üritab ta sisustada raamatuid lugedes ja aeg-ajalt linnamelust maale pagedes. ?Paar korda kuus tahan ikka metsas lonkida, kui võimalik,? räägib Tulviste, igatsus hääles.

Lisaks lugemisele köidab meest vanade raamatute kogumine ning ajatud naljad on Peeter Tulviste hobiks juba pikka aega.

Füüsiliselt aktiivsetest tegevustest peab ta aga tähtsaks puude lõhkumist. Ja see ei ole nali.

Rääkides vabast ajast, mainib Tulviste kindlasti ka perekonda. Abikaasa Tiia Tulviste on tuntud arengupsühholoogia spetsialist ning töötab Tartu ülikoolis õppejõuna. Poeg Jaan õpib Tartu ülikoolis psühholoogiat, tütar Epp lõpetab gümnaasiumi.

Kui palun lõpetuseks kirjeldada, milline näeb välja Peeter Tulviste üks tavaline päevaplaan, siis reastab ta selle nii: ?Täiskoht Tartu linnavolikogus, neli tundi loenguid tudengitele ja osalemine mõnel presentatsioonil või näituse avamisel.?

Autor: Margus Sanglepp